Asjad ja inimesed

22.12.2019

Meil on palju asju. Arvame, et kõiki läheb vaja ja hoiame kramplikult alles. Mingil ajendil hangime uusi juurde. Tegelikult kasutame vaid väikest osa kõigist asjadest ja enamus on kuskil sahtlites, kappides, sahvris, pööningul. Aga loobuda ei raatsi, sest hoiame tagavaraks, ehk ka kui varandust või kui osana enda identiteedist.
 Kogu aeg mõeldakse välja uusi asju ja tekitatakse mulje, et ilma nendeta pole meie elu täiuslik. Läheme reklaami õnge ja ostamegi elektril töötava leivanoa, ehkki tavaline nuga sobib selleks paremini. Tootjad toodavad igasugu asju ja meie muudkui ostame, et nende ärid edeneks. Pole saladuseks seegi, et asjad on ainult lühiajaliseks kasutamiseks ehk tehakse nii, et lähevad varsti katki, sest muidu pole meil põhjust uusi osta. Kuuldavasti hakatakse varsti nõudma, et asju peab saama parandada. Nagu vanasti.
 Paljud asjad ongi katki ja tuleb minema visata. Paljusid asju ei kasutata enam, sest otstarve on muutunud. Paljusid asju võib kasutada mitut moodi, mõnda ainult kindlal eesmärgil. Näiteks on ööpott ainult voodi alla panemiseks ja seda ei asetata supitirinana lõunalauale. Aga tuleb ette, et vetsupotti kasutatakse lillevaasina.
 Huvi vanade asjade vastu on põhjustanud muutusi nende kasutamises. Saabastest saavad lillepotid, vankrirattast väravakaunistus või pitskruvidest raamaturiiuli toed. Uus funktsioon näitab rohkem omaniku tänast maitset või maitsetust ja mitte möödunud aja kultuuri.
 Selles pole midagi erilist, et esemed saavad täiesti uue funktsiooni. Tavaliselt saab ese selle transformatsiooni käigus küll madalama staatuse. Tolmulapp on kanga viimane staadium. Samas võib tarbeesemest saada ka iluasi, mõnel juhul koguni kunst!
 Asjad ainult ei kulu, vaid ka vananevad. Mõnikord inimesest kiiremini, mõnikord aeglasemalt. Siis vahetuvad omanikud ja muutub ka suhe esemesse. Vanadel asjadel ja uutel inimestel on teistmoodi suhe kui vanadel inimestel ja uutel asjadel.
 Asjade soetamise ja vanuse vahel on kindel seos. Shoppamisest tunnevad rõõmu juba lasteaialapsed, aga pensionärid on poodlemise suhtes ükskõiksed, sest neil on kõik vajalik olemas. Noorte suhe vanadesse asjadesse on teistsugune. Raske on küll arvata, mis suunas nende väärtushinnangud liiguvad. Vanasse majja kolides tahetakse enamasti renoveerida ja oma käe järgi ümber teha. Vahest mitte sellepärast, et tapeedid või värvipinnad on kulunud, vaid seetõttu, et need pole just moes. Mõni võib kulutada palju aega ja raha mingi retrostiili peale, teine tahab endale täiesti uut ja kaasaegset. Reageerimine sõltub informeerituse ja teadmiste tasemest – inimese kultuurilisest horisondist. Vana maja remontimisel ei pea just etnoloogi nõu küsima ja elamist muuseumina sisustama, kuid kultuuriloolisi traditsioone võiks ikka mingil määral tunda ja neist lugu pidada. Arvestada tuleks ikkagi, et linnamaja sisustatakse teisiti kui maamaja ehk savikrohvi ei panda sinna, kus seda tavaliselt varem pole kasutatud. Või kui asjadest rääkida, siis kartulikorvi võib ju lambikuplina kasutada, aga tundub ülepakutud originaalitsemisena.
 Missugused asjad on meile kõige olulisemad? See selgub, kui oleks tarvis põgeneda või kolida nii, et kaasa saab võtta minimaalsel hulgal asju. Siis selgubki, mis on kõige olulisem ja vahest ka, mis on täiesti tähtsusetu ning mida poleks vaja olnud soetadagi.



 Tuleb ette, et vetsupotti kasutatakse lillevaasina.
   
Kartulikorvi võib ju lambikuplina kasutada, aga see tundub ülepakutud originaalitsemisena.
Lea Stroh