Kõik teavad, et mälestise omanik peab seda hooldama. Iseasi, kui paljud omanikud seda ka teevad või õigemini, oskavad ja suudavad teha? Kui omanikuks on riik, siis peaks kõik toimima. On ju riigil Muinsuskaitseamet ja vahendeid peaks ka olema, sest riik on ise objektid valinud ja mälestiseks tunnistanud. Paraku see nii ei ole. Probleem on selles, et kui mälestise omanikuks on riik, siis pole justkui kedagi, kes hooldaks või selle eest vastutaks.

Tartumaal Võnnu lähedal asub kaheksast kääpast koosnev Kõnnu muinasaegne kalmistu, mis arvatakse olevat tekkinud ca 1800 aastat tagasi. Mõned kääpad on nooremad – ca 1300 aastat vanad. Osa neist avastati juba 1921.aastal ja võeti 1964.aastal kaitse alla. 1998 kanti kõik kaheksa kääbast mälestiste registrisse (numbrid 13033-13040) ja on riikliku kaitse all.
 Mälestiste omanikuks on Keskkonnaministeerium, kes on aga kohustused andnud Riigi Metsamajandamise Keskusele. Kolme kääpa puhul on RMK saanud kaitsekohustuse 2011. aastal ja viie puhul 2017.aastal.
 Fotol on silt, mis peaks tähistama muistset kääbast, kuid paigas on vaid suhteliselt noor mets, pigem võsa. Selles segaduses on kääpaid raske leida, ehkki neid peaks seal olema kaheksa tükki. 2012. ja 2017. aastatel on Muinsuskaitseamet kääpaid inspekteerinud ja leidnud, et mälestiste seisund on kas hea või rahuldav, vaid ühe puhul on leitud, et seisund on halb.

Minu arvates on olukord katastroofiline, mälestised on rikutud. Kas tõesti arvatakse, et mälestistel kasvav mets ja võsa kuulub asja juurde ja tuleb alles hoida? Või peaks siiski puud praegu maha saagima, et nende kasvades kõik lõplikult ei häviks? 

Tundub, et riik mälestiste omanikuna ja Riigi Metsamajandamise Keskus nende haldajana ei pea seaduses ettenähtud kohustusi täitma. Tavakodanikest mälestiste omanikelt nõutakse, neid hoiatatakse ja trahvitakse, aga riiki see ei puuduta.
 Mul on ka isiklik kogemus möödunud aastast seoses Väike- ja Suur-Pakri kabelite ja kalmistutega, mis samuti RMK hallata. Peametsaülemal polnud aimugi, et RMK-l oleks nende objektide suhtes mingid kohustusi, pealegi olid tal mälestiste kaitsest ning seadusandlusest väga võhiklikud arusaamised.

 RMK halduses olevaid mälestisi on kindlasti rohkem, kui siin toodud paar näidet. Viimasel ajal on olnud meedias palju juttu rikutud pühapaikadest, mis tekkinud just seoses RMK tegevusega. Kas pole mitte aeg, et riik hakkaks omaenda seadusi täitma ja õpiks meile kõikidele kuuluvaid mälestisi õigesti hooldama? Kes küll peaks neid ametnikke järjele aitama?

Lea Stroh