Tihti öeldakse, et ebaõnnestunud linnaehitus on tingitud majanduslikest ja tehnilistest põhjustest. Ühelt poolt arvatakse, et meil polnud raha või tehnilisi eeldusi paremaks ehituskvaliteediks ja teiselt poolt, et ärimeeste rikkus suudab läbi suruda ka kõige destruktiivsemad ja ebaprofessionaalsemad ideed.
     Linnaplaneerimine ei ole eelkõige ratsionaalne lahendusprotsess, kus teatud etteantud eeldustest tuleneb optimaalne lahendus. Põhimõtteliselt leidub lõputult palju lahendusi, mis sõltuvad sellest, missugustest eeldustest lähtutakse. Linnaplaneerimine on loov protsess. Loovas protsessis on määravad väärtused ja visioonid. Tihti on visioonid ise lähtepunktiks. Visioonidest kasvavad programmid ja konkreetsed projektiideed, mis lõpuks toovad esile tehnilised ja majanduslikud lahendused.
     Kui tahame mõista kaasaegse linnaehituse ebaõnnestumisi, siis tuleb loobuda otsimast põhjusi majanduslikest või tehnilistest faktoritest. Selle asemel tuleb uurida visioonilisi juhtmotiive, mida linnaplaneerijad,
arhitektid ja tellijad endas kannavad. Üldtuntud ja tunnustatud linnaehituslike juhtmotiivide kõrval on paraku selliseid, mida on raske tuvastada ja sõnades väljendada, kuid mis ometi jätavad jälje professionaalsesse praktikasse. Need võivad olla väga isiklikud ja isegi alateadlikud ning seetõttu ka harva või mitte kunagi avalikkusele tuntuks saanud.
     Mis need võiks olla? Üheks juhtmotiiviks tundub olema soov teha midagi erilist. Ükskõik, kas raha on vähe või palju, peab loodav olemasolevast tingimata erinema, olema silmatorkavalt teistsugune. Vajadus end teostada ja teistest erineda? Olemasolevasse miljöösse uute hoonete paigutamisel on tajutav tõrjuv hoiak ja üleolev suhtumine möödunud aja ja selle ehituste suhtes. Kas see on soov lõpetada vana epohh ja alustada uus? Vajadus eitada tuttavlikku ja põgeneda tundmatusse? Hirm ajaloo ees või lihtsalt alaväärsuskompleks?
     Arhitektid püüavad üldiselt üksteise vigadest õppida ja neid vältida, kuid ometi muutuvad meie ajale iseloomulikud plekk- ja klaaskastid üha jaburamateks ja hullumeelsemateks ja imelik on, et see on tegelikult heade soovide ja mõtete tulemus. Hiljuti teatasid arhitektid, et nad ei tea, mis on nende roll ühiskonnas - kas arhitekt on kunstnik või pragmaatiliste teadmiste valdaja? (Loe artiklit Sirbis "Igal arhitektil oma roll, vastutus ja saatus").
     Arhitekt mõjutab oma töö kaudu elukeskkonda ja selle kaudu ka inimesi. Ta peab olema nii kunstnik kui ka tehnik, kuid eelkõige sotsiaaltöötaja, kes oskab kujundada tasakaalus ja funktsionaalse elumiljöö. Tundub, et tänapäeva arhitektidele ei õpetata, kuidas meie närvisüsteem toimib, nad ei tea, missugune miljöö sobib meile, inimestele, kõige paremini.
     Sest, miks muidu projekteeritakse ja ehitatakse hooneid, mis ärritavad ja taotlevad konflikti olemasoleva
miljööga, mis matavad oma mahu ja suurusega, mis alavääristavad rahvuslikku identiteeti kandvat kohalikku ehituspärandit?

Missugused visioonid on parempoolse majakasti sünnitanud? Tahab sarnaneda kõrvalhoonega ja samas erineda. Tuim ja igav välimus, mis jääb traditsioonilisele lahendusele kahtlemata alla.
Lea Stroh