Äpardunud ukseavadest

23.03.2020

Maja sissepääsu ja välisukse kujundamisega on alati rohkem vaeva nähtud, sest on ju need detailid, mis külalistele paremini kätte paistavad. Varem võis uks olla koguni maja ainus kaunistus ja et see telliti enamasti tislerilt, siis oli ukse välimus ka majaomaniku jõukuse mõõdupuuks.
 Ehkki välisuksed on ilmastiku vallas ja neid kasutatakse pidevalt, on isegi paljud paarisaja aasta vanused uksed suhteliselt hästi säilinud. See näitab, et töö ja materjal on olnud kvaliteetne.
 Mõnikord jääb aga pilku riivama ukseava, kus valgmik on ülemäära suur või on ava mingil muul viisil äpardunud konstruktsiooni või kujuga. Ava on ümber ehitatud.
 Ajal, mil linnatänavad olid jalakäijate päralt, olid majadel ukse ees trepid. Kõrge sokliga majadel olid suured trepid. Siis tulid ohtlikud autod ja inimesed suruti majade äärde, kõnniteedele. Välistrepid tuli lammutada ja selle asemele ehitati astmed maja tuulekotta. Uks toodi allapoole, tühjaks jäänud osa täideti tavaliselt suure aknaga, sest tuulekoja trepile oli nüüd valgust vaja.


 
Ukse ette sai paigutada vaid üks-kaks kitsast trepiastet. Tänavate asfalteerimisega on needki kadunud ja oht, et vesi jookseb ukse alt majja, on reaalselt olemas.



 Madala sokliga majadel sai trepiastmed alles jätta, aga mõnikord ei jäetud.

Nüüd on paljudel tänavatel autoliiklust piiratud ja jalakäijad saavad jälle vabalt liikuda. Võiks kaaluda, kas kadunud treppe saaks ehk taastada ja sellega ka ukseavade äpardunud lahendustest lahti saada.
Lea Stroh