Hiljuti võttis Riigikogu menetlusse eelnõu, millega soovitakse täiendada põhiseaduse § 53 järgmiste lausetega: Igaüks on kohustatud hoidma nii eesti kui teiste rahvaste kultuuripärandit. Riik ja omavalitsused toetavad kultuuriväärtuste ennistamist ja kaitsmist.
Ettepaneku esitajate mure kultuuripärandi säilimise pärast on igati õigustatud. Kuigi põhiseaduse sissejuhatuse deklaratiivses osas on kirjas, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, on kultuuripärand juba pikemat aega tõsises ohus.
Kolm aastat tagasi esitas Riigikontroll Riigikogule Muinsuskaitseameti tegevuse auditi, milles on kirjas, et …riik ei ole teinud piisavalt selleks, et täita oma põhiseaduslikku ülesannet ning tagada kultuuripärandi säilimine. Muinsuskaitseamet on viimaste aastate jooksul oluliselt panustanud oma ülesannete täitmisse ja püüdnud puudusi võimaluste kohaselt likvideerida, kuid vajalike ülesannete täitmine käib endiselt üle jõu ning mitmed korralduslikud probleemid ja varasemad tegemata jätmised ohustavad endiselt mälestiste säilimist ja takistavad valdkonna korralduse efektiivset toimimist.
Niisuguse järelduse põhjal ei ole küll mõistlik hakata põhiseadust muutma. Olulisem on ju kirjas – rahvus, keel ja kultuur tuleb säilitada läbi aegade. Selle asemel peaks mõtlema, mida tuleks teha, et töö kultuuripärandiga oleks efektiivsem. Pealegi näitab ka auditi tulemus, et põhiseadusesse kirjutatud laused iseenesest mingeid probleeme ei lahenda. Vaja on konkreetseid tegusid.
Muinsuskaitse missioon ja visioon
Muinsuskaitseameti arengukavas 2008-2011 on ameti missioon sõnastatud järgmiselt: Kultuuripärandi, sh kultuuriväärtusliku keskkonna väärtustamine ja säilimise tagamine järeltulevatele põlvedele. Selles dokumendis loodetakse, et juba tuleval aastal on kultuuripärand terviklikult väärtustatud, muinsuskaitsetegevus mõistetav ja aktsepteeritud ning populaarne.
Muinsuskaitseametis on väga tugeva missioonitundega ja töökad inimesed. Ometi on raske uskuda, et nii lühikese aja jooksul midagi oluliselt muutuks. Seda enam, et majanduslangus on ehk seda valdkonda kõige rohkem mõjutanud. Kultuuripärandi olukord on endiselt halb, muinsuskaitsetegevuse eesmärgid paljudele arusaamatud ja konfliktide oht püsib õhus. Arengukava on pigem unistuste ja ambitsioonide väljendus, mitte reaalne kava töö korraldamiseks. Võib-olla seetõttu ongi raske tegelikku olukorda objektiivselt hinnata.
Muinsuskaitseametil on täita väga tähtis roll ühiskonnas. Kultuuripärandi säilitamine on sama oluline, kui looduse hoidmine. Muinsuskaitseameti ja Keskkonnaameti töökorraldusi võrreldes aga selgub, et looduse hoidmine on tunduvalt enam eelistatud ja oluliselt paremini korraldatud. Keskkonnaameti töö on delegeeritud kuude regiooni, kus lisaks ametivõimu ja riikliku järelevalve ülesannetele korraldatakse ka objektide hooldust ja informatsiooni levitamist. Tähelepanuväärne on keskkonnahariduslik osa ligi saja õppeprogrammi ja 11 looduskeskusega üle Eesti. Keskkonnaametis töötab kümme korda rohkem inimesi, kui Muinsuskaitseametis.
Viga on töökorralduses
Kahtlemata on loodusega suhtlemine vahetum ja eesmärke ning vastutust mõistetakse paremini. Loodust õpetatakse ja õpitakse tundma juba maast-madalast. Tegelikult on kultuuriloo õpetamiseks ja kultuuripärandi tutvustamiseks ju samad võimalused. Võib-olla isegi paremad, sest üle terve Eesti on ligi 300 erinevat muuseumi, lisaks veel arhiivid ja raamatukogud.
Muinsuskaitseametil on range ja nõudliku inspektsiooni tööstiil. Niisuguse suhtumisega kaasneb usaldamatus ja vajadus kontrollida. Olles ise ebakindlad ja kartes vigu teha, on kogu asjaajamine muudetud bürokraatlikuks ja keeruliseks. See on teinud mälestiste hooldamise omanikele põhjendamatult kalliks ja aeganõudvaks ning võtab ka suurema osa ametnike ajast, mida oleks otstarbekam kasutada kultuuripärandi säilitamise eesmärkide ja metoodikate selgitamisele. Kontrollida on vaja, kuid eelkõige oleks tarvis mõlemapoolseid laialdasi ja korrektseid teadmisi ning oskusi, kuidas kultuuripärandiga ümber käia. Tuleks meeles pidada, et mida teadlikum on rahvas, seda suurem on vastastikune usaldus ja kodanike motivatsioon kultuuripärandi säilitamisel. Oma kultuurist lugupidamine tekitab respekti ka teiste kultuuride suhtes.
Töökorraldust peab muutma, sest vastasel juhul kulub nii ambitsioonika arengukava täitmiseks nelja aasta asemel nelikümmend aastat. Kas kultuuripärandit nii kauaks jätkub?
Suunda tuleks muuta
Kui kultuuripärandiga seotud tegevust rohkem lahti mõtestada, saaksid ka eesmärgid selgemaks,mis omakorda võimaldaks tööd otstarbekamalt korraldada.
Tänapäeval ei saa enam tegelda ainult muinsuste kaitsmisega, vaid kogu kultuurimiljöö hooldamisega, kus üldisteks eesmärkideks on luua arusaamised kultuuriväärtuste tähendusest ja nendega säästliku ümberkäimise vajadusest. Jätkusuutlikus ühiskonnas on majanduslik areng, sotsiaalne heaolu ja hea miljöö omavahel tihedalt seotud. Kogu elukeskkond peab olema hooldatud ja seda tuleb nagu loodustki säästlikult kasutada. Tänane ühiskond peab oma vajadused rahuldama nii, et ka tulevastel põlvedel oleks võimalus oma vajadusi rahuldada. Ka põhiseaduse § 53 sätestab selle nõude: Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud.
Muinsuskaitset nähakse minevikku suunatud tegevusena, mille mõttest on raske aru saada. Samas on palju väärtuslikku, mida luuakse täna ja mida tuleks samuti tähele panna. Me elame kultuuripärandi keskel ja kasutame seda teadlikult või ebateadlikult iga päev. Hoonestus, vanad ja uued traditsioonid, keelekasutus ja kombed mõjutavad meie elu kodus, tööl ja koolis ning puhkehetkel.
Sõna muinsuskaitse seostub ka vabadusvõitlusega, kuid üha rohkem saab see negatiivset varjundit just kultuuripärandiga seotud suutmatuse ja sellega kaasnevate konfliktide tõttu. Jättes muinsuskaitse vabadusvõitlust sümboliseerima, võiks Muinsuskaitseameti ümber nimetada Kultuuriväärtuste ametiks. Minnes muinsuste kaitselt üle kultuuriväärtuste hooldamisele, muutuks ajaperspektiiv ja tegevus oleks suunatud tänasesse päeva ning tulevikku. Sellega saaks kultuuripärand selgema tähenduse ja kindlama koha elukeskkonna kujundamisel ning seda hakatakse mõistma kui ressurssi.
Hooldatud ja mõtestatud kultuuripärand saab olla paiga iseloomu kujundaja – atraktsioon, mis toidab turismi, samas on see ka paiga identiteedi kandja, mis suurendab ühtsus- ja turvatunnet ning mobiliseerib selle nimel tegutsema ja arenema, see on ammendamatu teadmiste allikas. Ajaloolise järjepidevuse ja teadvustamata kultuuripärandiga paik on nagu sööti jäetud maa, millest mingit tulu ei tõuse.
Uued ülesanded
Tervikliku kultuurimiljöö hooldamise sisuks ja eesmärgiks oleks kultuuripärandi ja ajaloolise järjepidevuse
säilitamine, kultuuripärandi elustamine ehk selle tõlgendamine ja mõtestamine ning igapäevaellu toomine, kohaliku identiteedi edendamine, esteetiliste ja kultuurilooliste väärtushinnangute kujundamine ning ajalooliste seoste selgitamine. Oluline osa selles töös peaks olema igasugune nõustamine, mis aitaks kultuuripärandit õigesti kasutada ja hooldada. Kultuuripärandi hoidmine on kõigi kohus, kuid riik peab looma eeldused, et kodanikud saaksid seda kohust ladusalt täita.
Nii ulatuslikud ülesanded ei saa olla vaid ühe ametkonna töövaldkond. Töö kultuuripärandiga peab olema sisse imbunud kõigisse eluvaldkondadesse ja poliitilistesse otsustesse. Tegevus tuleks delegeerida kohapeale, kus seda on parem korraldada ja kus seda ka reaalselt vajatakse. Võiks ju kasutada Keskkonnaametiga sarnast regioonide jaotust. Tööd regioonis korraldatakse maavalitsuste, omavalitsuste ja piirkonna muuseumide baasil ning tööülesanded jaotatakse nende vahel ära. Muuseumidel saab olema eriline roll kultuurimiljöö uurimisel ja andmete levitamisel, nõustamisel ja avaliku arvamuse kujundamisel ning kultuuripärandi aktiivse kasutamise planeerimisel. Kultuuriväärtuste hooldamise vastutus lasub endiselt omanikel, kuid riigi kohustus on neid seejuures suunata, nõustada ja vajadusel toetada. Kultuuriväärtuste ameti ülesandeks jääks kultuurimiljööga
seotud tegevuse üldine korraldamine ja koordineerimine, säilitamise ideoloogia ja hooldusmeetodite väljatöötamine ning informatsiooni levitamine. Kodanike aktiivseks kaasamiseks on tarvis avalikku foorumit ja diskussioone, kus igaühel on võimalus demokraatlikul viisil arvamust avaldada ja seeläbi ka kultuuripärandiga seotud töös osaleda.
Mõistagi nõuaks niisuguse reformi elluviimine palju aega ja raha. Kuid küsigem parem, kas kultuuripärand
kannatab oodata ja kas kultuuriväärtusi saab üldse rahas mõõta? Rohkem kui aega ja raha, on tarvis hankida teadmisi, kuidas tööd paremini korraldada, kuidas kultuuripärandit uurida ja propageerida ning kasutada ja hooldada. See info peab olema ulatuslik ja usaldusväärne ning teadmiste kvaliteedi eest peab vastutama riik. Sellest tulebki alustada.
Lea Stroh
Avaldatud ajalehes Postimees 18.05.2010 toimetuse pealkirjaga "Muinsus vaatab minevikku" ja kärbitult.
Ettepaneku esitajate mure kultuuripärandi säilimise pärast on igati õigustatud. Kuigi põhiseaduse sissejuhatuse deklaratiivses osas on kirjas, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, on kultuuripärand juba pikemat aega tõsises ohus.
Kolm aastat tagasi esitas Riigikontroll Riigikogule Muinsuskaitseameti tegevuse auditi, milles on kirjas, et …riik ei ole teinud piisavalt selleks, et täita oma põhiseaduslikku ülesannet ning tagada kultuuripärandi säilimine. Muinsuskaitseamet on viimaste aastate jooksul oluliselt panustanud oma ülesannete täitmisse ja püüdnud puudusi võimaluste kohaselt likvideerida, kuid vajalike ülesannete täitmine käib endiselt üle jõu ning mitmed korralduslikud probleemid ja varasemad tegemata jätmised ohustavad endiselt mälestiste säilimist ja takistavad valdkonna korralduse efektiivset toimimist.
Niisuguse järelduse põhjal ei ole küll mõistlik hakata põhiseadust muutma. Olulisem on ju kirjas – rahvus, keel ja kultuur tuleb säilitada läbi aegade. Selle asemel peaks mõtlema, mida tuleks teha, et töö kultuuripärandiga oleks efektiivsem. Pealegi näitab ka auditi tulemus, et põhiseadusesse kirjutatud laused iseenesest mingeid probleeme ei lahenda. Vaja on konkreetseid tegusid.
Muinsuskaitse missioon ja visioon
Muinsuskaitseameti arengukavas 2008-2011 on ameti missioon sõnastatud järgmiselt: Kultuuripärandi, sh kultuuriväärtusliku keskkonna väärtustamine ja säilimise tagamine järeltulevatele põlvedele. Selles dokumendis loodetakse, et juba tuleval aastal on kultuuripärand terviklikult väärtustatud, muinsuskaitsetegevus mõistetav ja aktsepteeritud ning populaarne.
Muinsuskaitseametis on väga tugeva missioonitundega ja töökad inimesed. Ometi on raske uskuda, et nii lühikese aja jooksul midagi oluliselt muutuks. Seda enam, et majanduslangus on ehk seda valdkonda kõige rohkem mõjutanud. Kultuuripärandi olukord on endiselt halb, muinsuskaitsetegevuse eesmärgid paljudele arusaamatud ja konfliktide oht püsib õhus. Arengukava on pigem unistuste ja ambitsioonide väljendus, mitte reaalne kava töö korraldamiseks. Võib-olla seetõttu ongi raske tegelikku olukorda objektiivselt hinnata.
Muinsuskaitseametil on täita väga tähtis roll ühiskonnas. Kultuuripärandi säilitamine on sama oluline, kui looduse hoidmine. Muinsuskaitseameti ja Keskkonnaameti töökorraldusi võrreldes aga selgub, et looduse hoidmine on tunduvalt enam eelistatud ja oluliselt paremini korraldatud. Keskkonnaameti töö on delegeeritud kuude regiooni, kus lisaks ametivõimu ja riikliku järelevalve ülesannetele korraldatakse ka objektide hooldust ja informatsiooni levitamist. Tähelepanuväärne on keskkonnahariduslik osa ligi saja õppeprogrammi ja 11 looduskeskusega üle Eesti. Keskkonnaametis töötab kümme korda rohkem inimesi, kui Muinsuskaitseametis.
Viga on töökorralduses
Kahtlemata on loodusega suhtlemine vahetum ja eesmärke ning vastutust mõistetakse paremini. Loodust õpetatakse ja õpitakse tundma juba maast-madalast. Tegelikult on kultuuriloo õpetamiseks ja kultuuripärandi tutvustamiseks ju samad võimalused. Võib-olla isegi paremad, sest üle terve Eesti on ligi 300 erinevat muuseumi, lisaks veel arhiivid ja raamatukogud.
Muinsuskaitseametil on range ja nõudliku inspektsiooni tööstiil. Niisuguse suhtumisega kaasneb usaldamatus ja vajadus kontrollida. Olles ise ebakindlad ja kartes vigu teha, on kogu asjaajamine muudetud bürokraatlikuks ja keeruliseks. See on teinud mälestiste hooldamise omanikele põhjendamatult kalliks ja aeganõudvaks ning võtab ka suurema osa ametnike ajast, mida oleks otstarbekam kasutada kultuuripärandi säilitamise eesmärkide ja metoodikate selgitamisele. Kontrollida on vaja, kuid eelkõige oleks tarvis mõlemapoolseid laialdasi ja korrektseid teadmisi ning oskusi, kuidas kultuuripärandiga ümber käia. Tuleks meeles pidada, et mida teadlikum on rahvas, seda suurem on vastastikune usaldus ja kodanike motivatsioon kultuuripärandi säilitamisel. Oma kultuurist lugupidamine tekitab respekti ka teiste kultuuride suhtes.
Töökorraldust peab muutma, sest vastasel juhul kulub nii ambitsioonika arengukava täitmiseks nelja aasta asemel nelikümmend aastat. Kas kultuuripärandit nii kauaks jätkub?
Suunda tuleks muuta
Kui kultuuripärandiga seotud tegevust rohkem lahti mõtestada, saaksid ka eesmärgid selgemaks,mis omakorda võimaldaks tööd otstarbekamalt korraldada.
Tänapäeval ei saa enam tegelda ainult muinsuste kaitsmisega, vaid kogu kultuurimiljöö hooldamisega, kus üldisteks eesmärkideks on luua arusaamised kultuuriväärtuste tähendusest ja nendega säästliku ümberkäimise vajadusest. Jätkusuutlikus ühiskonnas on majanduslik areng, sotsiaalne heaolu ja hea miljöö omavahel tihedalt seotud. Kogu elukeskkond peab olema hooldatud ja seda tuleb nagu loodustki säästlikult kasutada. Tänane ühiskond peab oma vajadused rahuldama nii, et ka tulevastel põlvedel oleks võimalus oma vajadusi rahuldada. Ka põhiseaduse § 53 sätestab selle nõude: Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud.
Muinsuskaitset nähakse minevikku suunatud tegevusena, mille mõttest on raske aru saada. Samas on palju väärtuslikku, mida luuakse täna ja mida tuleks samuti tähele panna. Me elame kultuuripärandi keskel ja kasutame seda teadlikult või ebateadlikult iga päev. Hoonestus, vanad ja uued traditsioonid, keelekasutus ja kombed mõjutavad meie elu kodus, tööl ja koolis ning puhkehetkel.
Sõna muinsuskaitse seostub ka vabadusvõitlusega, kuid üha rohkem saab see negatiivset varjundit just kultuuripärandiga seotud suutmatuse ja sellega kaasnevate konfliktide tõttu. Jättes muinsuskaitse vabadusvõitlust sümboliseerima, võiks Muinsuskaitseameti ümber nimetada Kultuuriväärtuste ametiks. Minnes muinsuste kaitselt üle kultuuriväärtuste hooldamisele, muutuks ajaperspektiiv ja tegevus oleks suunatud tänasesse päeva ning tulevikku. Sellega saaks kultuuripärand selgema tähenduse ja kindlama koha elukeskkonna kujundamisel ning seda hakatakse mõistma kui ressurssi.
Hooldatud ja mõtestatud kultuuripärand saab olla paiga iseloomu kujundaja – atraktsioon, mis toidab turismi, samas on see ka paiga identiteedi kandja, mis suurendab ühtsus- ja turvatunnet ning mobiliseerib selle nimel tegutsema ja arenema, see on ammendamatu teadmiste allikas. Ajaloolise järjepidevuse ja teadvustamata kultuuripärandiga paik on nagu sööti jäetud maa, millest mingit tulu ei tõuse.
Uued ülesanded
Tervikliku kultuurimiljöö hooldamise sisuks ja eesmärgiks oleks kultuuripärandi ja ajaloolise järjepidevuse
säilitamine, kultuuripärandi elustamine ehk selle tõlgendamine ja mõtestamine ning igapäevaellu toomine, kohaliku identiteedi edendamine, esteetiliste ja kultuurilooliste väärtushinnangute kujundamine ning ajalooliste seoste selgitamine. Oluline osa selles töös peaks olema igasugune nõustamine, mis aitaks kultuuripärandit õigesti kasutada ja hooldada. Kultuuripärandi hoidmine on kõigi kohus, kuid riik peab looma eeldused, et kodanikud saaksid seda kohust ladusalt täita.
Nii ulatuslikud ülesanded ei saa olla vaid ühe ametkonna töövaldkond. Töö kultuuripärandiga peab olema sisse imbunud kõigisse eluvaldkondadesse ja poliitilistesse otsustesse. Tegevus tuleks delegeerida kohapeale, kus seda on parem korraldada ja kus seda ka reaalselt vajatakse. Võiks ju kasutada Keskkonnaametiga sarnast regioonide jaotust. Tööd regioonis korraldatakse maavalitsuste, omavalitsuste ja piirkonna muuseumide baasil ning tööülesanded jaotatakse nende vahel ära. Muuseumidel saab olema eriline roll kultuurimiljöö uurimisel ja andmete levitamisel, nõustamisel ja avaliku arvamuse kujundamisel ning kultuuripärandi aktiivse kasutamise planeerimisel. Kultuuriväärtuste hooldamise vastutus lasub endiselt omanikel, kuid riigi kohustus on neid seejuures suunata, nõustada ja vajadusel toetada. Kultuuriväärtuste ameti ülesandeks jääks kultuurimiljööga
seotud tegevuse üldine korraldamine ja koordineerimine, säilitamise ideoloogia ja hooldusmeetodite väljatöötamine ning informatsiooni levitamine. Kodanike aktiivseks kaasamiseks on tarvis avalikku foorumit ja diskussioone, kus igaühel on võimalus demokraatlikul viisil arvamust avaldada ja seeläbi ka kultuuripärandiga seotud töös osaleda.
Mõistagi nõuaks niisuguse reformi elluviimine palju aega ja raha. Kuid küsigem parem, kas kultuuripärand
kannatab oodata ja kas kultuuriväärtusi saab üldse rahas mõõta? Rohkem kui aega ja raha, on tarvis hankida teadmisi, kuidas tööd paremini korraldada, kuidas kultuuripärandit uurida ja propageerida ning kasutada ja hooldada. See info peab olema ulatuslik ja usaldusväärne ning teadmiste kvaliteedi eest peab vastutama riik. Sellest tulebki alustada.
Lea Stroh
Avaldatud ajalehes Postimees 18.05.2010 toimetuse pealkirjaga "Muinsus vaatab minevikku" ja kärbitult.
