Kultuurimiljöö hõlmab laiemalt miljöösid, mis sisaldavad tähelepanuväärivaid kultuuriloolisi aspekte. Kultuurimiljöö hooldus on tegevused, mille eesmärk on kultuurimiljööd kaitsta ja korras pidada. Kultuurimiljöö hoolduse ülesandeks on alal hoida ja hooldada ühiskonna kultuuriloolist pärandit ning teha see kõigile mõiste-tavaks ja kättesaadavaks. Selleks, et kultuurimiljöö hooldus oleks tulemuslik ja veenev, tuleb selgitada, miks kultuurimälestised ja –miljööd on nii väärtuslikud, et neid tuleb säilitada ja hooldada. Põhjendused peavad rajanema kindlatele ja usaldusväärsetele andmetele kultuuriobjektidest ning ajaloolistest tõdedest, mida need esindavad. Vaja on teadmisi ka protsessidest, mis on mõjutanud ja mõjutavad pärandit praegu ning tulevikus. Ühiskonna areng ja poliitilised ning majanduslikud suhted seavad tihti kultuurimiljööde säilimise ohtu. Neid protsesse tundes on võimalik ebasoovitavaid efekte leevendada või vältida.
Kultuuriloolise pärandiga seoses on kasutada hulk teadmisi ja kogemusi, mida on mitmete põlvkondade
jooksul kogutud. Kuid see informatsioon ei ole kaugeltki piisav, sest suhtumiste ja olude muutumine laiendab pidevalt tegevusvaldkondi ja suurendab vastutust. Kogutud materjal on ka suuremalt jaolt töötlemata ja seostamata (näiteks arheoloogiliste kaevamiste, väliuurimiste ja inventeerimistega saadud informatsioon ning arhiivides hoitavad dokumendid). Praegune pärandiga seotud (muinsuskaitse)süsteem info süstematiseerimist ja positiivset kasutamist ei soodusta.
Kultuuriloolise pärandi kättesaadavaks tegemisel on tarvis teadmisi sihtgruppidest, meediast ja pedagoogilistest meetoditest. Pärandi hooldus (muinsuskaitse) vajab avalikke uurimusi, analüüse ja hinnanguid ka oma tegevuse, selle efektide, tulemuste ja probleemide kohta.
Kultuuriloolise pärandi haldamine ja hooldamine vajab seega väga laialdast ja erineva sisuga materjali, mis puudutab paljusid teemasid ja distsipliine. Interdistsiplinaarne vaatevinkel on loomulik ja tihti hädavajalik.
Objekti ja materjaliga seotud uurimiste akadeemilisteks põhiaineteks on humanitaarteadused (arheoloogia, etnoloogia, ajalugu, kunsti- ja keeleteadus), millele lisanduvad veel ühiskonnateadused (kultuurigeograafia ja majandusajalugu) ja loodusteadused ning tehnilised ained ja meetodid (dateerimine, materjali ja liigi määramine, osteoloogia, paleobotaanika, ökoloogia, geoloogia).
Meetodi ja tehnikaga seotud uurimiste jaoks on vaja veelgi enam aineid ja valdkondi. Leidude, kogude, muinasjäänuste, hoonete ja miljööde hooldamine ning säilitamine nõuab erilisi teadmisi väga erinevatest materjalidest, nende omadustest, lagunemisest/kulumisest, parandamisest või rehabiliteerimisest. Keemia, botaanika, ehitusfüüsika, konserveerimistehnikad, dendrokronoloogia, on vaid mõned näited aktuaalsetest valdkondadest.
Uurimisi tehakse, kuid vajadused ja võimalused on tunduvalt suuremad, kui suudetakse ette panna ja teoks teha. Uurimistööd tuleb koordineerida ja korraldada ning see ülesanne peaks detsentraliseeritud süsteemis olema Muinsuskaitseametil.
Lea Stroh & Olof Stroh
Kultuuriloolise pärandiga seoses on kasutada hulk teadmisi ja kogemusi, mida on mitmete põlvkondade
jooksul kogutud. Kuid see informatsioon ei ole kaugeltki piisav, sest suhtumiste ja olude muutumine laiendab pidevalt tegevusvaldkondi ja suurendab vastutust. Kogutud materjal on ka suuremalt jaolt töötlemata ja seostamata (näiteks arheoloogiliste kaevamiste, väliuurimiste ja inventeerimistega saadud informatsioon ning arhiivides hoitavad dokumendid). Praegune pärandiga seotud (muinsuskaitse)süsteem info süstematiseerimist ja positiivset kasutamist ei soodusta.
Kultuuriloolise pärandi kättesaadavaks tegemisel on tarvis teadmisi sihtgruppidest, meediast ja pedagoogilistest meetoditest. Pärandi hooldus (muinsuskaitse) vajab avalikke uurimusi, analüüse ja hinnanguid ka oma tegevuse, selle efektide, tulemuste ja probleemide kohta.
Kultuuriloolise pärandi haldamine ja hooldamine vajab seega väga laialdast ja erineva sisuga materjali, mis puudutab paljusid teemasid ja distsipliine. Interdistsiplinaarne vaatevinkel on loomulik ja tihti hädavajalik.
Objekti ja materjaliga seotud uurimiste akadeemilisteks põhiaineteks on humanitaarteadused (arheoloogia, etnoloogia, ajalugu, kunsti- ja keeleteadus), millele lisanduvad veel ühiskonnateadused (kultuurigeograafia ja majandusajalugu) ja loodusteadused ning tehnilised ained ja meetodid (dateerimine, materjali ja liigi määramine, osteoloogia, paleobotaanika, ökoloogia, geoloogia).
Meetodi ja tehnikaga seotud uurimiste jaoks on vaja veelgi enam aineid ja valdkondi. Leidude, kogude, muinasjäänuste, hoonete ja miljööde hooldamine ning säilitamine nõuab erilisi teadmisi väga erinevatest materjalidest, nende omadustest, lagunemisest/kulumisest, parandamisest või rehabiliteerimisest. Keemia, botaanika, ehitusfüüsika, konserveerimistehnikad, dendrokronoloogia, on vaid mõned näited aktuaalsetest valdkondadest.
Uurimisi tehakse, kuid vajadused ja võimalused on tunduvalt suuremad, kui suudetakse ette panna ja teoks teha. Uurimistööd tuleb koordineerida ja korraldada ning see ülesanne peaks detsentraliseeritud süsteemis olema Muinsuskaitseametil.
Lea Stroh & Olof Stroh
