Tuleb kohe öelda, et mõistel kultuurilooline väärtus ei ole ühest definitsiooni. See on ka arusaadav, sest mõiste alla peavad mahtuma väga paljud väärtused, mis on loodud enne meid ja mis teevad meie tänase päeva variatsioonirikkamaks, huvitavamaks, isiklikumaks ja värvikamaks.
Väärtuste määratlemise ühiseks aluseks peab olema kultuuri ning looduse vaheliste seoste ajalooliste ja geograafiliste vaatevinklite säilitamine või loomine. Kultuuri- ja loodusmaastike osade või detailide hindamise eelduseks on arusaamine, kuidas need on tekkinud ja kuidas need jätkuvalt muutuvad. Ehkki põhiteesid saavad olla ühised, võivad arusaamised ja arvamused olla erinevad. Need sõltuvad vaataja rollist ja vaatepunktist. Neil, kes töötavad kultuuripärandiga kohapeal, on inimestega otsekontakt ja nad teavad, kuidas paiga elanikud elavad, missugused muudatused ja keda puudutavad ning saavad nende arvamust küsida. Tsentraalselt (pealinnas) otsustades võivad paigale olulised detailid jääda märkamata ja arvestamata.
Linna või valla kultuurimiljöö ülevaate- või hooldusprogrammide koostamisel tuleb aluseks võtta kogu paiga kultuuriväärtused. See tähendab, et kogu kultuurmaastik on inventeeritud ja teadmised kultuurimiljöö sisust olemas. Seda nii väärtusliku ja säilitamist vääriva kui ka ebaolulise ja väärtusetu kohta. Lisaks sellele on tarvis tunda paiga miljööd ja maastikku vorminud protsesse (nii looduse kui ka ühiskonnaga seotud). Üldiste seoste ja hindamisaluste ning kohalike olude tundmine annabki kriteeriumid kultuurilooliste väärtuste hindamiseks.
Olgu siinjuures öeldud, et väärtus ei pruugi olla ainult hästi säilinud või kunstiliselt hästi kujundatud objektides. Positiivne väärtus võib olla ka pealtnäha väärtusetutes detailides või miljöödes, mille kadumine jätaks lünga või koguni katkestaks paiga ajaloolise järjepidevuse. Kõik ei ole kultuuripärand, kuid võib selleks saada.
Ainuüksi väitest, et detail, objekt või miljöö on väärtuslik valikuks ja säilitamiseks ei piisa. Väärtuse sisu tuleb selgitada. See võib koosneda väga erinevatest osadest, kuid kõik on vaja üles leida, süstematiseerida ja arusaadavalt põhjendada. Alles siis saab tekkida arusaamine kultuuripärandist ja seda hakatakse sundimatult väärtustama. Väärtuste detailne selgitamine on vajalik ka nende hooldamiseks, sest kui väärtust ei tunta, võib see väga kergesti ja pöördumatult hävida.
Väärtustamine tähendab millelegi väärtuse andmist. See saab olla suur või väike või hoopiski puududa. Me arvame, et midagi on hea või halb, säilitamisväärne, võime sellest loobuda või tahame koguni vabaneda. Väärtustamine on väga subjektiivne ja sõltub sellest, kes ma olen – minu identiteedist või hindaja teadmistest ja kogemustest. Sisu, seevastu, on objekti omaduste objektiivne kirjeldus (faktiinfo). Tavaliselt jutustab sisu siiski ka väärtustest, sest inimese poolt loodul on alati mingi väärtuse väljendus.
Teatavasti muutuvad väärtushinnangud pidevalt, mõnikord isegi väga kardinaalselt. Sellega seoses tekib vajadus ka kultuuripärandi väärtusi pidevalt korrigeerida. Objektiivse faktiinfo olemasolul on hinnanguid lihtsam muuta. Kaasaegsed digitaalsed andmebaasid võimaldavad luua väga erinevaid süsteeme, kus info sorteerimine ja muutmine on suhteliselt kerge.
Tähtis on mõista, et objekte ei saa käsitleda eraldiseisvatena, vaid alati koos ümbrusega (taustaga), sest need seosed moodustavad tähtsa osa objekti väärtusest. Samuti tuleb ka erinevaid teemaprogramme (näiteks Pühakodade säilitamine ja areng) seostada taustaga – nii ajaloolise kui ka geograafilisega.
Väärtused saab jagada põhi- ja võimendavateks motiivideks. Põhimotiivideks on dokumendivääärtus (faktilised ajaloolised omadused) ning elamusväärtus (esteetilist ja sotsiaalset laadi omadused). Võimendavateks motiivideks võivad olla näiteks autentsus ja haruldus. Väärtused on erineva raskusega ja täiendavad tihti üksteist. Nende omaduste ja väärtuste põhjal antakse koondhinnang, mille alusel määratakse omakorda detaili, objekti või miljöö säilitamise, dokumenteerimise ja hooldamise tase ning kasutamise viis.
Igapäevaelus tuleb otsustamisel või hooldusprogrammide koostamisel valida olulise ja ebaolulise vahel, peame määrama prioriteedid. Siis on väärtustamine ja väärtuste omavaheline võrdlemine möödapääsmatu. Näiteks peame kaaluma ja otsustama, kas olulisem on säilitada hoone välisilme või säästa energiat ja paigaldada lisasoojustus?
Ühiskonna planeerimisel tuleb erinevaid sisusid, väärtusi ja vajadusi üksteise suhtes kaaluda. Tihti saab see toimuda administratiivsel tasandil, kuid eeldusel, et järgitakse demokraatlikule ühiskonnale omaseid reegleid ja kantakse poliitilist vastutust.
Kultuuripärand peab olema ühiskonna loomulik osa, ehtne ja fetišeerimata. Vastasel juhul võib see muutuda farsiks. Kultuurimiljöö peab olema hooldatud, sest inimene vajab korras ja stimuleerivat elumiljööd. Siis on see ka turistidele atraktiivne.
Lea Stroh & Olof Stroh
Väärtuste määratlemise ühiseks aluseks peab olema kultuuri ning looduse vaheliste seoste ajalooliste ja geograafiliste vaatevinklite säilitamine või loomine. Kultuuri- ja loodusmaastike osade või detailide hindamise eelduseks on arusaamine, kuidas need on tekkinud ja kuidas need jätkuvalt muutuvad. Ehkki põhiteesid saavad olla ühised, võivad arusaamised ja arvamused olla erinevad. Need sõltuvad vaataja rollist ja vaatepunktist. Neil, kes töötavad kultuuripärandiga kohapeal, on inimestega otsekontakt ja nad teavad, kuidas paiga elanikud elavad, missugused muudatused ja keda puudutavad ning saavad nende arvamust küsida. Tsentraalselt (pealinnas) otsustades võivad paigale olulised detailid jääda märkamata ja arvestamata.
Linna või valla kultuurimiljöö ülevaate- või hooldusprogrammide koostamisel tuleb aluseks võtta kogu paiga kultuuriväärtused. See tähendab, et kogu kultuurmaastik on inventeeritud ja teadmised kultuurimiljöö sisust olemas. Seda nii väärtusliku ja säilitamist vääriva kui ka ebaolulise ja väärtusetu kohta. Lisaks sellele on tarvis tunda paiga miljööd ja maastikku vorminud protsesse (nii looduse kui ka ühiskonnaga seotud). Üldiste seoste ja hindamisaluste ning kohalike olude tundmine annabki kriteeriumid kultuurilooliste väärtuste hindamiseks.
Olgu siinjuures öeldud, et väärtus ei pruugi olla ainult hästi säilinud või kunstiliselt hästi kujundatud objektides. Positiivne väärtus võib olla ka pealtnäha väärtusetutes detailides või miljöödes, mille kadumine jätaks lünga või koguni katkestaks paiga ajaloolise järjepidevuse. Kõik ei ole kultuuripärand, kuid võib selleks saada.
Ainuüksi väitest, et detail, objekt või miljöö on väärtuslik valikuks ja säilitamiseks ei piisa. Väärtuse sisu tuleb selgitada. See võib koosneda väga erinevatest osadest, kuid kõik on vaja üles leida, süstematiseerida ja arusaadavalt põhjendada. Alles siis saab tekkida arusaamine kultuuripärandist ja seda hakatakse sundimatult väärtustama. Väärtuste detailne selgitamine on vajalik ka nende hooldamiseks, sest kui väärtust ei tunta, võib see väga kergesti ja pöördumatult hävida.
Väärtustamine tähendab millelegi väärtuse andmist. See saab olla suur või väike või hoopiski puududa. Me arvame, et midagi on hea või halb, säilitamisväärne, võime sellest loobuda või tahame koguni vabaneda. Väärtustamine on väga subjektiivne ja sõltub sellest, kes ma olen – minu identiteedist või hindaja teadmistest ja kogemustest. Sisu, seevastu, on objekti omaduste objektiivne kirjeldus (faktiinfo). Tavaliselt jutustab sisu siiski ka väärtustest, sest inimese poolt loodul on alati mingi väärtuse väljendus.
Teatavasti muutuvad väärtushinnangud pidevalt, mõnikord isegi väga kardinaalselt. Sellega seoses tekib vajadus ka kultuuripärandi väärtusi pidevalt korrigeerida. Objektiivse faktiinfo olemasolul on hinnanguid lihtsam muuta. Kaasaegsed digitaalsed andmebaasid võimaldavad luua väga erinevaid süsteeme, kus info sorteerimine ja muutmine on suhteliselt kerge.
Tähtis on mõista, et objekte ei saa käsitleda eraldiseisvatena, vaid alati koos ümbrusega (taustaga), sest need seosed moodustavad tähtsa osa objekti väärtusest. Samuti tuleb ka erinevaid teemaprogramme (näiteks Pühakodade säilitamine ja areng) seostada taustaga – nii ajaloolise kui ka geograafilisega.
Väärtused saab jagada põhi- ja võimendavateks motiivideks. Põhimotiivideks on dokumendivääärtus (faktilised ajaloolised omadused) ning elamusväärtus (esteetilist ja sotsiaalset laadi omadused). Võimendavateks motiivideks võivad olla näiteks autentsus ja haruldus. Väärtused on erineva raskusega ja täiendavad tihti üksteist. Nende omaduste ja väärtuste põhjal antakse koondhinnang, mille alusel määratakse omakorda detaili, objekti või miljöö säilitamise, dokumenteerimise ja hooldamise tase ning kasutamise viis.
Igapäevaelus tuleb otsustamisel või hooldusprogrammide koostamisel valida olulise ja ebaolulise vahel, peame määrama prioriteedid. Siis on väärtustamine ja väärtuste omavaheline võrdlemine möödapääsmatu. Näiteks peame kaaluma ja otsustama, kas olulisem on säilitada hoone välisilme või säästa energiat ja paigaldada lisasoojustus?
Ühiskonna planeerimisel tuleb erinevaid sisusid, väärtusi ja vajadusi üksteise suhtes kaaluda. Tihti saab see toimuda administratiivsel tasandil, kuid eeldusel, et järgitakse demokraatlikule ühiskonnale omaseid reegleid ja kantakse poliitilist vastutust.
Kultuuripärand peab olema ühiskonna loomulik osa, ehtne ja fetišeerimata. Vastasel juhul võib see muutuda farsiks. Kultuurimiljöö peab olema hooldatud, sest inimene vajab korras ja stimuleerivat elumiljööd. Siis on see ka turistidele atraktiivne.
Lea Stroh & Olof Stroh
