On iseenesestki mõistetav, et kultuuripärand, mida ühiskond kasutab, peab olema kõigis oma liikides ja detailides võimalikult ehtne. Võltsinguile rajatud ühiskond või identiteet ei ole mõeldav. Kuid mida tähendab ehtne?
     Ehtsa võltsingust eristamiseks peavad vaatlejal olema vastavad teadmised. Kui meil puuduvad teadmised, võib kõik olla autentne ja ehtne. Järelikult, mida rohkem me teame, seda kriitilisema pilguga me vaadeldavat hindame ja otsus sõltub meie kogemustest ning isiklikust võimest elamusi saada ja neid analüüsida.
     Aegade jooksul toimuvad kultuuripärandiga vältimatud muudatused. Paratamatult tekib siis ka küsimus ehtsuse suhtes. Kas korduvalt remonditud ja ümberehitatud hoone on ehtne või mitte? Kas need muudatused moodustavad originaalse terviku või on originaalsus sellega kadunud? Kas tänapäeva kapitaalseid remonte ning ümberehitusi võib ka sellesse jadasse arvata? Vastata võiks mitmeti. Ehtsus ja originaalsus on seega väga suhtelised mõisted.
     Ümbertegemise motiive ja hoone väärtusi tuleb alati põhjalikult kaaluda. Mõnikord on vaja originaali oluliselt muuta, et parandada selle tehnilist seisundit, mõnikord on tarvis teha muudatusi, et hoone oleks paremini kasutatav. Muudatused aga ei pea olema suuremad, kui on praktiliselt vaja. Arhitekt, kes kavandab ümberehitusi ka selleks, et oma käekirja või ajastut demonstreerida, kasutab hoone suhtes põhjendamatut vägivalda.
     Tihti püütakse taastada ajalooliselt väärtuslike hoonete algset ilmet - rekonstrueerida. Rekonstruktsioon ei saa kunagi olla algne, see on vaid asjaosaliste oletus algsest. Sellega hävitatakse hoone hilisem ajalugu, mis on kujunenud oletatavast algsest hetkest kuni tänaseni. Kas sellel pole väärtust? Kas hoonete puhul on üldse võimalik rääkida algsest hetkest? Ja kuidas suhtuda ajalooväärtusse, mis on pärast hävimist taastatud endisel kujul ehk teisiti öeldes, võltsitud?

Lea Stroh