Kuidas suhtuda kultuuripärandisse, kui selle all mõista ajaloo jäänuseid? Kas sellel on mingi väärtus nende jaoks, kes elavad praegu? Kes otsustab, mis on väärtuslik ja millel on õigus kuuluda kultuuripärandi hulka? Ja kellele kuulub kultuuripärand?
Kultuuripärand koosneb esemetest, ehitistest, rajatistest ja kultuurimaastikust koos kõige seal olevaga.
Kultuuripärandi hulka kuuluvad veel mittemateriaalsed nähtused nagu tavad ja kombed, mõtteviisid, muusika, kirjasõna, kohanimed jne. Teisisõnu on see kõik, mis on meie ümber ja meie sees - need väärtused moodustavad meie kultuurimiljöö.
Me ehitame iga silmapilguga oma kultuurimiljööd - vanast ja uuest, hästi ja halvasti. See on mosaiik, mida me tajume osade kaupa, kuid milles me elame kui tervikus. Kultuurimiljööl on nii ajaline kui ka ruumiline dimensioon ja need väärtused on alati seotud inimeste ning inimgruppidega. Kõigil on õigus oma kultuuripärandile, samuti on kõigi kohus seda hoida. Kui neid väärtusi ei osata näha, siis on ka kultuurimiljöö väärtusetu.
Kahtlemata ei ole kõik väärtuslik ja osa kultuuripärandist peab paratamatult jääma tähelepanust ilma. Kuid kes määrab? Teoreetiliselt need, kes oskavad väärtusliku ja mitteväärtusliku vahel vahet teha. Praktikas aga üha sagedamini need, kellel on raha ja võim.
Majanduslik põhjus
Seni, kuni vanu hooneid vaadeldi ressursina ja materiaalsed võimalused olid piiratud, toimusid muudatused
kultuurimiljöös aeglaselt ja ettevaatlikult. Raiskamine ei olnud võimalik.
Pärast sõda nn taastamistööde käigus oli varemete ülesehitamise asemel lihtsam need lammutada ja ehitada uued hooned. Uut nõudis ka uus ideoloogia. Järjekordselt on meil uus ideoloogia ja hooldamata
hoonestuse seisukord on võrreldav sõjapurustustega.
Seekord peaksime aga olema targemad ja käsitlema ka agulite puulobudikke mitte ainult kui kultuuripärandi
osa, vaid ka kui ressurssi. Kogu maailmas on hakatud aru saama, et loodusvarud ei ole lõputud ja hirmu tundma, et nende lõpp on lähedal. Uuesti on tõusnud päevakorda ressursside heaperemehelik ja mitmekordne kasutamine. Mõttetu on väita, et majad on lagunenud ja uute ehitamine tuleb odavam. Puudu on oskustest ning tahtest ja kui neid ei ole, siis on ju iga töö raske või koguni võimatu.
Mujal teatakse juba, et paiga teeb atraktiivseks selle kultuuri järjepidevus ja mitmekesisus. Külastajaid ei tõmba kaubanduskeskused, hotellid või restoranid - tagaotsitavad on hoopis kultuuriajalooliselt rikkad ja huvitavad ning hooldatud miljööd. Need on saanud oluliseks mõõdupuuks ka ühiskonna kvaliteedi hindamisel ja arengu eelduste kindlaksmääramisel. Sellised piirkonnad on konkurentsis tugevamad. Seda tuleb meeles pidada, eriti aga siis, kui tahetakse ettevõtjaid ja investeerijaid ligi meelitada.
Sotsiaalne põhjus
Kiirete sotsiaalsete, kultuuriliste ja tehniliste muutuste ajal on füüsilise miljöö säilitamine väga tähtis. Inimene satub üha uutesse ja erinevatesse rollidesse ja sellisel juhul on oluline osa eneseteadvusel, mida nimetatakse identiteediks. See on kooskõla tema enda ja ümbruse vahel.
Identiteet eeldab aja järjepidavust – enese äratundmine ükskõik millisele hetkele tagasi mõeldes. Identiteet eeldab ka ruumi järjepidavust - harjumuspärase miljöö kaudu on samuti võimalik end ära tunda ja nautida turvalisust ning kodutunnet. Need on mosaiigikillud, mida me kogume endasse ükshaaval ja nende hulk määrab, kas me tunneme end koduselt või mitte, kas me hoolime oma kodukandist või mitte. Hoolimine tähendab end identifitseerida ja tunda kokkukuuluvustunnet. Seda mitte ainult oma lähedaste või oma korteri suhtes, vaid ka oma rahva suhtes, inimeste ja paikade suhtes, esivanemate ja järeltulijate suhtes.
Kultuuripärand aitab luua identiteeditunnet ja end mingi paigaga seostada ning need omakorda loovad
kindlustunde arengu ja muutuste suhtes. Kuid see eeldab, et kultuuripärandit usaldatakse ja usaldus tekib, kui enda ümbrust põhjalikult tundma õppida.
Tänapäeval on tugevnenud vajadus ka rahvusliku identiteedi ja kokkukuuluvustunde järele - maailmas, kus vahemaad vähenevad ja kultuuriline sarnasus on maad võtmas.
Ajalooline põhjus
Ajalugu on meie kollektiivne mälu. Ajaloost saame osa erinevate dokumentide ja kirjanduse kaudu, aga ka miljöö kaudu, mis annab meile teadmisi sellest, kuidas varem elati. Ajalugu annab meile võimaluse saada oma ajale perspektiiv. Ajalooga kokku puutudes saame ka praktilisi teadmisi, vaateid ja kogemusi, mis võivad otseselt kasutatavad ja kasulikud olla.
Kultuurimiljöö on justkui avali ajalooõpik kõigile, kes teadlikult otsivad teadmisi, kuid see vahendab muljeid ka ebateadlikul tasandil. Mida rikkalikum on kultuurimiljöö, seda paksem on õpik ja seda rohkem tarkusi see sisaldab. Selleks, et luua parem ühiskond tulevikus, tuleb teada, miks tänane ühiskond on just niisugune, nagu see on ja eilne ühiskond niisugune, nagu see oli. Järjepidevus ja uuendused on kultuuripoliitika kaks põhilist dimensiooni ning need peavad toimima koos. Iga uuendus põhineb ajaloolisel seosel ja edukas uuendus eeldab ajaloo põhjalikku tundmist. Sama kehtib ka üksikisikute ja nende tuleviku suhtes.
Esteetiline põhjus
Elukeskkonna esteetiline kvaliteet on veel üks säilitamise argumentidest. Iga hoone või hoonetekompleks
esindab mingit arhitektoonilist väärtust. Varasem hoonestus on loodud suurema hoolega, ehtsatest materjalidest ja mastaabid on inimsõbralikud. Pika aja jooksul ja aeglaselt toimunud muudatuste tulemusel on tekkinud varieeruv, kuid ühtlane hoonestusmiljöö. Materjalid, konstruktsioonid ja detailid on tuttavad ning kogu miljöö tundub turvaline.
Uued ehitustehnikad ja stiilid lähtuvad ratsionaalsusest ja majanduslikkusest, inimlikkus on jäänud sootuks tahaplaanile. Ehitamises on saanud tavaliseks, et väikesed grupid inimesi otsustavad paljude elumiljöö üle. Muudatused on varasema hoonestusega võrreldes suured, ühekülgsed ning sisuvaesed. Tavapärasest erinevad mahud ja materjalid tekitavad kontraste, millega harjumine nõuab aega. Tõsi on seegi, et uus ei ole alati olnud vanast parem ja kvaliteetsem.
Lea Stroh
Kultuuripärand koosneb esemetest, ehitistest, rajatistest ja kultuurimaastikust koos kõige seal olevaga.
Kultuuripärandi hulka kuuluvad veel mittemateriaalsed nähtused nagu tavad ja kombed, mõtteviisid, muusika, kirjasõna, kohanimed jne. Teisisõnu on see kõik, mis on meie ümber ja meie sees - need väärtused moodustavad meie kultuurimiljöö.
Me ehitame iga silmapilguga oma kultuurimiljööd - vanast ja uuest, hästi ja halvasti. See on mosaiik, mida me tajume osade kaupa, kuid milles me elame kui tervikus. Kultuurimiljööl on nii ajaline kui ka ruumiline dimensioon ja need väärtused on alati seotud inimeste ning inimgruppidega. Kõigil on õigus oma kultuuripärandile, samuti on kõigi kohus seda hoida. Kui neid väärtusi ei osata näha, siis on ka kultuurimiljöö väärtusetu.
Kahtlemata ei ole kõik väärtuslik ja osa kultuuripärandist peab paratamatult jääma tähelepanust ilma. Kuid kes määrab? Teoreetiliselt need, kes oskavad väärtusliku ja mitteväärtusliku vahel vahet teha. Praktikas aga üha sagedamini need, kellel on raha ja võim.
MIKS ON VAJA KULTUURIPÄRANDIT SÄILITADA?
Miks siis on vaja kultuuripärandit aktiivselt säilitada ja kaitsta? Miks tuleb säilitada vanu elumiljöösid, mis kipuvad jääma elule jalgu? Miks ei või lammutada vanu maju, mis on vastuolus kaasaegsete normidega ja nende asemele ehitada uusi ning ratsionaalsemaid ja sellega ka kallist maad efektiivsemalt kasutada? Miks ei tule aktsepteerida uusi tehaseid, magistraale, golfiväljakuid või metsaistandusi ajalooliselt väärtuslikus miljöös, kuigi nendest saaks suurt tulu? Nendele küsimustele on mitmeid vastuseid.Majanduslik põhjus
Seni, kuni vanu hooneid vaadeldi ressursina ja materiaalsed võimalused olid piiratud, toimusid muudatused
kultuurimiljöös aeglaselt ja ettevaatlikult. Raiskamine ei olnud võimalik.
Pärast sõda nn taastamistööde käigus oli varemete ülesehitamise asemel lihtsam need lammutada ja ehitada uued hooned. Uut nõudis ka uus ideoloogia. Järjekordselt on meil uus ideoloogia ja hooldamata
hoonestuse seisukord on võrreldav sõjapurustustega.
Seekord peaksime aga olema targemad ja käsitlema ka agulite puulobudikke mitte ainult kui kultuuripärandi
osa, vaid ka kui ressurssi. Kogu maailmas on hakatud aru saama, et loodusvarud ei ole lõputud ja hirmu tundma, et nende lõpp on lähedal. Uuesti on tõusnud päevakorda ressursside heaperemehelik ja mitmekordne kasutamine. Mõttetu on väita, et majad on lagunenud ja uute ehitamine tuleb odavam. Puudu on oskustest ning tahtest ja kui neid ei ole, siis on ju iga töö raske või koguni võimatu.
Mujal teatakse juba, et paiga teeb atraktiivseks selle kultuuri järjepidevus ja mitmekesisus. Külastajaid ei tõmba kaubanduskeskused, hotellid või restoranid - tagaotsitavad on hoopis kultuuriajalooliselt rikkad ja huvitavad ning hooldatud miljööd. Need on saanud oluliseks mõõdupuuks ka ühiskonna kvaliteedi hindamisel ja arengu eelduste kindlaksmääramisel. Sellised piirkonnad on konkurentsis tugevamad. Seda tuleb meeles pidada, eriti aga siis, kui tahetakse ettevõtjaid ja investeerijaid ligi meelitada.
Sotsiaalne põhjus
Kiirete sotsiaalsete, kultuuriliste ja tehniliste muutuste ajal on füüsilise miljöö säilitamine väga tähtis. Inimene satub üha uutesse ja erinevatesse rollidesse ja sellisel juhul on oluline osa eneseteadvusel, mida nimetatakse identiteediks. See on kooskõla tema enda ja ümbruse vahel.
Identiteet eeldab aja järjepidavust – enese äratundmine ükskõik millisele hetkele tagasi mõeldes. Identiteet eeldab ka ruumi järjepidavust - harjumuspärase miljöö kaudu on samuti võimalik end ära tunda ja nautida turvalisust ning kodutunnet. Need on mosaiigikillud, mida me kogume endasse ükshaaval ja nende hulk määrab, kas me tunneme end koduselt või mitte, kas me hoolime oma kodukandist või mitte. Hoolimine tähendab end identifitseerida ja tunda kokkukuuluvustunnet. Seda mitte ainult oma lähedaste või oma korteri suhtes, vaid ka oma rahva suhtes, inimeste ja paikade suhtes, esivanemate ja järeltulijate suhtes.
Kultuuripärand aitab luua identiteeditunnet ja end mingi paigaga seostada ning need omakorda loovad
kindlustunde arengu ja muutuste suhtes. Kuid see eeldab, et kultuuripärandit usaldatakse ja usaldus tekib, kui enda ümbrust põhjalikult tundma õppida.
Tänapäeval on tugevnenud vajadus ka rahvusliku identiteedi ja kokkukuuluvustunde järele - maailmas, kus vahemaad vähenevad ja kultuuriline sarnasus on maad võtmas.
Ajalooline põhjus
Ajalugu on meie kollektiivne mälu. Ajaloost saame osa erinevate dokumentide ja kirjanduse kaudu, aga ka miljöö kaudu, mis annab meile teadmisi sellest, kuidas varem elati. Ajalugu annab meile võimaluse saada oma ajale perspektiiv. Ajalooga kokku puutudes saame ka praktilisi teadmisi, vaateid ja kogemusi, mis võivad otseselt kasutatavad ja kasulikud olla.
Kultuurimiljöö on justkui avali ajalooõpik kõigile, kes teadlikult otsivad teadmisi, kuid see vahendab muljeid ka ebateadlikul tasandil. Mida rikkalikum on kultuurimiljöö, seda paksem on õpik ja seda rohkem tarkusi see sisaldab. Selleks, et luua parem ühiskond tulevikus, tuleb teada, miks tänane ühiskond on just niisugune, nagu see on ja eilne ühiskond niisugune, nagu see oli. Järjepidevus ja uuendused on kultuuripoliitika kaks põhilist dimensiooni ning need peavad toimima koos. Iga uuendus põhineb ajaloolisel seosel ja edukas uuendus eeldab ajaloo põhjalikku tundmist. Sama kehtib ka üksikisikute ja nende tuleviku suhtes.
Esteetiline põhjus
Elukeskkonna esteetiline kvaliteet on veel üks säilitamise argumentidest. Iga hoone või hoonetekompleks
esindab mingit arhitektoonilist väärtust. Varasem hoonestus on loodud suurema hoolega, ehtsatest materjalidest ja mastaabid on inimsõbralikud. Pika aja jooksul ja aeglaselt toimunud muudatuste tulemusel on tekkinud varieeruv, kuid ühtlane hoonestusmiljöö. Materjalid, konstruktsioonid ja detailid on tuttavad ning kogu miljöö tundub turvaline.
Uued ehitustehnikad ja stiilid lähtuvad ratsionaalsusest ja majanduslikkusest, inimlikkus on jäänud sootuks tahaplaanile. Ehitamises on saanud tavaliseks, et väikesed grupid inimesi otsustavad paljude elumiljöö üle. Muudatused on varasema hoonestusega võrreldes suured, ühekülgsed ning sisuvaesed. Tavapärasest erinevad mahud ja materjalid tekitavad kontraste, millega harjumine nõuab aega. Tõsi on seegi, et uus ei ole alati olnud vanast parem ja kvaliteetsem.
Lea Stroh
