Kultuuripärand on hästi kaitstud, kui selle sisu on teada-tuntud ja kodanike poolt hinnatud. Selle saavutamiseks tuleb väärtusi arusaadavalt selgitada ja motiveerida, samuti õpetada neid õigesti hooldama. Kultuuripärandil, mille väärtust ja säilitamise motiivi kodanikud ei mõista, on vähe lootust ellu jääda.

Väärtustest ja hinnangutest

Kõigil hooneil on kultuurilooline väärtus. Mõnedel on see suurem, teistel väiksem, kuid ükski pole väärtuseta. Väärtuse saab jagada komponentideks, nagu näiteks autentsus - teatud ajastule iseloomulik ja seda esindav, kunstiline tase, isikuajalooline seos, side sotsiaal- või ühiskonnaajalooga, tehnikaajalugu kajastav, arhitektooniline väärtus, sümboliväärtus jne. Igale komponendile saab anda oma sisu ja definitsiooni, mis kokku liidetuna moodustavad paiga kultuuriloo. Väärtushinnangud võivad aja jooksul muutuda, mis on ka loomulik. Seepärast tuleb igat otsust põhjalikult kaaluda, luua süsteem, mis väldiks mõtlematuid kadusid ja kindlustaks ajaloolise järjepidevuse.
     Vaadeldava objekti saab omakorda jagada osadeks, nagu näiteks krunt, elamu, kõrvalhoone, aed jne. Kuna kõik objektid on seotud oma tekkimise ajaga, võib neid ka liigitada kronoloogilistesse gruppidesse. Näiteks võiks pakkuda perioodid enne 1918.aastat, vabariigi aeg, sõja-aastad, nõukogude aeg, iseseisvumise aeg. Ajaloos tuleb aktsepteerida järjepidevust ja seetõttu on kõik ajaetapid võrdselt huvitavad.
     Vahet tuleb teha objekti omaväärtusel ja selle väärtusel seoses ümbritseva miljööga. Ühel hoonel võib olla suur sotsiaal- või ühiskonnaajalooline väärtus, kuid oma välimuse tõttu avaldada negatiivset mõju ümbritseva miljöö ühtsusele. Võtame näiteks nõukogude ajal tekkinud plekist garaažid. Need võivad näida häirivate parasiithoonetena, kuid kahtlemata peegeldab garaažide ilmumine mingit etappi või muutust ühiskonnas ja nende massilise teisaldamisega rebiksime välja osa oma kultuuriloost. Pealegi on neil praegugi mingi materiaalne väärtus ja kasutus, mida alternatiivi pakkumata ei oleks mõistlik hävitada. Neid on vaja samamoodi nagu nõukogude ajal ehitatud pesukööke ja puukuure, milleta Karlova poleks Karlova. Ka väärtustega seonduvaid konflikte tuleb kirjeldada, defineerida ja kaaluda.

Uutest hoonetest ja sobivatest lahendustest

Ühe ajalooliselt kujunenud elupiirkonna terviklikkuse säilitamine ei tohi olla takistuseks kaasaegsete hoonete rajamisele. Uute hoonete ehitamisel ei pea ka kasutama piirkonna hoonete rajamisperioodist pärinevaid lahendusi. Sellega võtaksime oma ajalt õiguse luua ehituslugu ja seisataksime näiliselt ning võltsilt järjepidevusliku arengu. Areng peab toimuma, kuid seejuures tuleb lähtuda olemasolevatest seostest, proportsioonidest, vormidest, mahtude vahekordadest ja skaalast, samuti traditsioonilistest materjalidest ja võtetest. Selleks, et tekiks arusaamine ja austus olemasoleva hoonestuse suhtes, tuleb tundma õppida nende väärtusi ja säilitamise motiive ning mõista seost üldise kultuurilooga. Kui arhitekte hakatakse originaalsust taotlevate kunstnike asemel koolitama harmoonilise elumiljöö kujundajaiks, alles siis on mõtet loota, et hakkame saame ajaloolisse keskkonda sobivaid arhitektuurilisi lahendusi.

Traditsioonilistest materjalidest, tunnetusest ja metoodikast

Traditsiooniliste materjalide puhul on oluline toonitada, et neid tuleb kasutada ka traditsioonilistes konstruktsioonides. Näiteks on klaas küll traditsiooniline materjal, kuid traditsiooniliselt mitte seinamaterjal.
Samuti tuleb vahet teha olemasolevate vanade (algsete) ja tänapäevaste nn traditsiooniliste materjalide vahel. Traditsioonilistest materjalidest rääkides mõtleme enne ehituse industrialiseerimist kasutusel olnud materjale, mis nõudsid valdavalt käsitööd. Tänapäeval toodetakse ja töödeldakse neid enamjaolt tööstuslikult ja seepärast on raske hoonete kulunud detaile vahetades saada sarnase välimuse ja omadustega materjale.
     Paikkonna ehitustraditsioonid lähtusid kohapeal saada olnud loodusvaradest ehk kasutati ja vormiti seda, mis oli lähedal ning kergesti kättesaadav. Nüüd tulevad materjalid igast maailma otsast ja nendega koos ka võõraste maade ehitustraditsioonid.
     Selleks, et meie ehituspärand ei moonduks globaalseks rosoljeks, peame teadma, mis väärtused meil on ja missuguste materjalidega neid tuleb hooldada. Pole mõtet süüdistada lagunema lastud hoonete omanikke, et nad ei tunneta oma piirkonna hoonete ajaloolist väärtust ja on remontide käigus hävitanud märkimisväärse osa kultuuripärandist. Paraku ei ole riik neis seda tunnetust kasvatanud, ega teinud midagi olulist ka selleks, et kohalik kvaliteetne remondi- ja hooldustöödeks vajalik ehitusmaterjal oleks kergesti kättesaadav. Rääkimata metoodilistest juhenditest, mis õpetaks materjale ja konstruktsioone õigesti käsitlema. Ükski majaomanik ei riku oma kinnisvara sihilikult!

Eeskirjadest, ohtudest ja vajadustest

Selge on see, et kui ühe piirkonna miljööd on otsustatud säilitada, siis tuleb seda kaitsta. Alustuseks tuleb piirkonna kõik väärtused välja selgitada (inventeerida), motiveerida ja süstematiseerida. Sest kuidas me muidu teame, mida kaitsta ja kuidas neid väärusi hooldada. Igat objekti tuleb käsitleda vastavalt selle tuvastatud väärtus(t)ele. Üldised ettekirjutused detailidele (näiteks: kasutada laia voodrilauda või korstnad ehitada punastest tellistest) võivad põhjustada olukordi, kus mõni hoone saab detailid, mida sellel pole kunagi olnud. Sisulisi väärtusi tundmata on oht, et välise korrastamise tuhinas hävib või moondub mõni teine sügavam ja kultuurilooliselt ehk olulisemgi väärtus. Mõtlema peab ka sellele, et aja jooksul tekkinud muudatused hoone konstruktsioonides ja detailides on selle ajaloolise arengu lahutamatu osa ja neid tuleb samuti nii objekti enda kui ka seda ümbritseva miljöö suhtes kaaluda.
     Miljööväärtus on üks paljudest kultuuriloolise väärtuse komponentidest, ehkki seda ei saa iseseisvalt
kasutada. Elamusel peab olema substants – sisu, millel on tõepõhi all. Kui sisu pole teadvustatud, siis ongi see ainult elamus, võib-olla tähtis ja asendamatu, kuid millel puudub sügavam seos kultuuripärandiga. Kui puudub tõepära ja autentsus ning elamuse saaja avastab võltsingu, tekib loodetud positiivse elamuse asemel pettumus.
Rahvas – kaasa arvatud ametnikud ja eeskirjade koostajad – vajab rohkem teadmisi meid ümbritsevast
kultuurimiljööst. Käskude ja keeldudega ei ole võimalik kedagi sundida oma kultuuripärandit hoidma. Kui me õpime neid väärtusi nägema ja oskame nende eest ka hoolitseda, siis oskame ka end oma ajas paremini mõista.

Lea Stroh ja Olof Stroh