Praegu räägitakse palju erinevatest ressurssidest ja et me peame neid heaperemehelikult kasutama. Mõtleme kõigepealt loodusvarasid, kuid vajalik oleks võtta samasugune seisukoht ka nende varade suhtes, mida inimesed ise on aastatuhandete jooksul loonud. Need on kultuurivarad, mis erinevalt loodusvaradest sisaldavad ka mittemateriaalset osa – tähendusi, mis on lisandunud nende vormimise ja kasutamise läbi.
  Miljöö kui tervik puudutab kõiki ja meil, kes me elame praegu, on vastutus nende ees, kes tulevad pärast meid. Kultuuripärand on igal pool, see on kõigi jaoks ja me kõik peaksime olema kultuuripärandi eksperdid. Aga valik ja tulemus sõltub sellest, mida me teame oma kultuurivaradest ja mida peame väärtuslikuks.
  Ideaalne oleks, et kodanikel on piisavalt teadmisi, et ise juhtida ja korraldada oma piirkonna kultuurivaradega seotud asju. Kultuuripärand ei koosne ainult ehitistest ja tähtis pole vaid nende arhitektuuriline välimus. Oluline on ka protsess, kuidas, millega ja miks need loodi. Pole üldse kindel, et ametnikud ja kodanikud näevad või tajuvad asju ühtemoodi. Paraku on aga nii, et väärtusi määravad eksperdid, kuid ei selgita, milles väärtused seisnevad. Kaitsealade hooned sildistatakse väga väärtuslikeks, väärtuslikeks ja muudeks, aga mida oskab majaomanik või linnakodanik selle napi teadmisega peale hakata? Jääb rumalaks!
  Veebruari algul Pärnu kaitsealade avalikul arutelul öeldi, et muinsuskaitse kaitseb majaomanikku tema enda lolluste eest. Kas pole aga mitte nii, et muinsuskaitse on jätnud inimesed informatsioonist ilma ja siis polegi imestada, et rahvas rumal on?