On selge, et kultuuripärand iseseisvalt ajale vastu ei pea. Kultuuripärandit peab hooldama ja, arvestades praegust tegelikku olukorda, vajab see isegi kiirabi. Lisaks muuseumidesse kogutud pärandile, on kaitse alla võetud kokku veidi üle 26 tuhande objekti. Need on üldisest kultuuriloolisest taustast välja valitud (eraldatud) kultuurimälestised, millest pooled on kunstimälestised, 12 kaitseala ja ülejäänud ajaloo-, arheoloogia-, arhitektuuri- ja tehnikamälestised.
Vaja on tegutseda, kuid jõud ei käi üle. Meeleheitlikult pingutatakse ja püütakse teha nägu, et kultuuripärandi
kaitsmine edeneb, kuid samas teavad kõik, et kaitse all olevad objektid lagunevad või neid koheldakse nii, et kultuurilooline väärtus hävib. Rääkimata ülejäänud kultuuripärandist, mida pole veel jõutud või märgatud kaitse alla võtta.
Puudused toodi välja hiljutises Riigikontrolli auditis. Neid on piisavalt palju, et taibata muinsuskaitsesüsteemi
ebaefektiivsust ja tajuda kultuuripärandi hävimise ohtu. Vaatamata entusiasmile, ei suuda personal tööülesannetega hakkama saada, sest neid lihtsalt ei jätku kõige vajalikuga tegelema ja raha ei jätku kõige vajalikuga tegelemiseks. Mida tuleks teha, et töö edeneks?
Mis on muinsuskaitse ülesanne?
Tihti kasutatakse väljendit „muinsuskaitse huvid“. Kas muinsuskaitsel saavad olla erahuvid, või on selle ülesandeks kaitsta ühte ühiskondlikku huvi - kultuuripärandit, mis puudutab meid kõiki ja mis on oluline kogu ühiskonnale? Kui tihti või kas üldse on seda ühiskondlikku huvi sõnastatud ja selle sisu selgitatud?
Muinsuskaitse ülesanne on tegutseda selle nimel, et ahel mineviku, oleviku ja tuleviku vahel ei katkeks, et järjepidevus säiliks. Kuid seda on raske mõista seni, kuni tegutsetakse „muinsuskaitse huvides“ ja ei selgitata ettevõtmiste tegelikke motiive.
Väljend „on väärtuslik ja tuleb säilitada“ on samuti kõigile tuttav. Mida see tähendab? Paljud mälestiseks valitud objektid on registrisse sattunud ilma, et nende väärtusi oleks kirjeldatud või põhjendatud. Sellisel juhul on see vaid tühi silt, mis tekitab ainult probleeme. Väärtusi mõistetakse erinevalt. Selleks, et neist ühte moodi aru saada, tuleb sisus kokku leppida. Kui tegelikku väärtust ei teata, on oht, et väärtus läheb kaitsmise, säilitamise või remondi käigus kaduma. Säilitamise motiiv ei olegi ju ainult millegi väärtuses, vaid selles, missugust osa mälestis või nähtus järjepidevuse ahelas mängib ja millest me jääme ilma, kui see hävib.
Ametlik kultuuripärandi säilitamisega seotud tegevus on rajatud sellele, et üldsus ei tea, millega on tegemist ja ei oska kultuuripärandit omal käel hooldada. Samas ei toetata kodanikke, vaid kontrollitakse, selgituste asemel esitatakse nõudmisi ja keeruliseks aetud seadusandlus annab võimalusi eksimuste korral karistada. Tööülesandeid ja otsuseid ei juleta delegeerida allapoole, ei anta juhiseid, kuidas ülesandega allpool hakkama saada. Üha enam detailiküsimusi satub keskaparaadi väheste otsustajate kätte, kel pole kõigeks aega ega arusaamist. Tegevus toimub kinniste uste taga ja üldsusega suheldakse ajakirjanike või avalike suhete nõunike kaudu.
Tulemuseks on aeglane ja ebaefektiivne asjaajamine, konfliktid ning vastastikune usaldamatus. Kodanikke ja mälestiste omanikke nähakse vaenlastena, keda ei tohi usaldada - neid peabki kontrollima, sundima ja karistama. Nii see paraku on, sest põhimääruse järgi on Muinsuskaitseameti eesmärk juhtida muinsuskaitsealast tegevust, teostada riiklikku järelevalvet ja kohaldada riiklikku sundi.
Muinsuskaitseametnike seadus
Muinsuskaitseseadust lugedes tundub, et see ei olegi kultuuripärandi kaitse seadus, vaid muinsuskaitseametnike seadus, mis annab neile vahendid kodanike sundimiseks ja kontrollimiseks. Sama lugu on ka ehitusseadusega, kus hoonestusele ja elumiljööle esitatavate nõuete asemel on kirjas hoopis bürokraatia rakendamise kord.
Alles see oli, kui muinsuskaitseseadust muudeti. Varsti tullakse välja uue ettepanekuga. Tõenäoliselt hakkabki neid tihti tulema, sest seadus on ülemäära detailne ja jäik ning iga muudatus tegevuses tingib ka muudatuse seaduses. Muudetakse seni, kuni süsteem jookseb kinni ja siis tuleb kõigega otsast alustada. Mõistlikum oleks seadusesse kirjutada üldisemad eesmärgid ja suunad ning konkreetne tegevus reguleerida määrustega. Sellisel juhul oleks lihtsam tegevust korrigeerida ja üldisi eesmärke teiste füüsilist miljööd reguleerivate seadustega siduda.
Lugupidamatus ja seaduserikkumine
Muinsuskaitsest kirjutatakse tavaliselt mõne skandaaliga seoses ja enamasti jääb õhku ametnike etteheide, et kultuuripärandit ei väärtustata. Kes peaks kultuuripärandit väärtustama ja kuidas see käib? Tundub, et väärtustamine on see, kui millestki hakatakse lugu pidama – lihtsalt seepärast, et nii peab. Sunniga ja vägisi seda kindlasti ei saavuta.
Väärtustamine on pärandile väärtuse andmine, mida saab teha ainult kultuuripärandit teaduslikult uurides, analüüsides, süstematiseerides ja teadvustades. Mingil määral teevad seda tänuväärset tööd muuseumid, kuid nemad tegelevad siiski oma kitsamate valdkondadega. Muinsuskaitseamet juhib, valvab ja karistab. Selgub, et ei olegi institutsiooni, kes väärtustamisega tegeleks. Kui kultuuripärandi väärtusi ei ole kindlaks määratud, siis polegi, millest lugu pidada.
Kultuuripärandiga seoses kuuleb tihti ka, et eestlane ei ole seadusekuulelik. Kadestatakse rootslasi, kes on lisaks ka veel rikkad. Kõik on suhteline. Kui üks rootsi hoone kuulutatakse ehitusmälestiseks, siis annab riik omanikule kogu informatsiooni selle ajaloo ja väärtuste kohta ning konkreetsed metoodilised juhendid väärtuste hooldamiseks. Kaitse-eeskiri koostatakse koos omanikuga ja talle ei panda suuremaid kohustusi, kui see, mis on hädavajalik kultuuriväärtuse säilimiseks. Kui kulutused on suuremad, siis need kompenseeritakse. Väärtusi hoitakse, sest nende tähendust mõistetakse. Pealegi on see oma varandus, mida on mõistlik õigesti hooldada.
Hooletu suhtumise ja oskamatu töö jaoks riigil raha ei ole.
Meil on palju mälestise omanikke, kellele pole teatatudki, et hoone on kaitse alla võetud. Tavalisem on, et omanikud ei tea, milles väärtus seisneb ja kuidas seda säilitada. Sellisel juhul on raske ka seadust täita.
Keegi ei taha oma varandust meelega rikkuda. Lagunenud hooneid püütakse korrastada parimal viisil. Ometi on paaril viimasel aastakümnel tehtud massiliselt vigu, mis vaesustavad kultuurimiljööd ja põhjustavad ka suuri kulutusi nõudvaid ehitustehnilisi probleeme. Riik ei ole pidanud vajalikuks majaomanikke nõustada ja suunata, vaid jätnud selle turumajanduse mängumaaks.
Mälestise omaniku kohustused
Seaduse järgi vastutab omanik mälestise säilimise eest ja on kohustatud seda hooldama. Nõus, kuid ainult siis, kui ta teab, mis on väärtuslik ja kuidas seda peab hooldama. Mida hooldamine tähendab, pole seaduses seletatud. Siiski ei tohi omanik ise midagi teha, sest igasugune tegevus nõuab tegevusluba, mille saamiseks peab olema vastav eriharidus ja töökogemus. Mälestise omanikel seda tavaliselt ei ole. Järelikult tuleb kõik tööd osta. Alustada tuleb muinsuskaitse eritingimustest, mis peavad sisaldama mälestise ajaloolist ülevaadet, kirjeldust, dateeringuid, tehnilise seisukorra hinnangut, väärtushinnanguid mälestise osadele, konstruktsioonidele ja detailidele. Kooskõlastatud eritingimuste põhjal saab tellida remondi- ja hooldustööde projekte, mis tuleb samuti kooskõlastada.
Seega on mälestise omanik saanud varjatud kujul veel ühe kohustuse – hankida ja maksta kinni informatsioon, mille peaks riik talle mälestise kaitsekohustuse teatise kaudu tasuta andma. Nende dokumentide koostamine ja kätteandmine on ülemäära kaua veninud. Üheks põhjuseks on muinsuskaitseametnike suur töökoormus ja teiseks ebakompetentsus. Mälestiste hooldamine nõuab väga mitme eriala teadmisi. Peamiselt ajaloolase haridusega ametnikud ei valda ehitustehnilisi probleeme ja ei ole pädevad hooldustööde programme koostama. Seepärast nõutaksegi eritingimusi ja projekte, sest teiste arvamusi ja ettepanekuid on kergem hinnata. Kollektiivne otsustamine venitab asjaajamist ja ei garanteeri veel sisu kvaliteeti.
Tegelikult on veel üks kohustus – järelevalve. Igasuguseid ehitustöid võib mälestisel teha ainult erialaspetsialisti muinsuskaitselise järelevalve all. Ka see töö tuleb omanikul kinni maksta, ehkki Muinsuskaitseameti üks põhiülesannetest on just riikliku järelevalve teostamine.
Teadmiste defitsiit
Meil on palju vanu maju, mida on ehitanud inimesed, kes ei osanud lugeda ega kirjutada. Kas pole kummaline, et tänase harituse juures ei usaldata omanikke neid isegi hooldama? Tõsi, peremees ollakse taas lühikest aega ja kogemused puuduvad, kuid keegi pole nii rumal, et ei suudaks õppida. Kaua hooldamata olnud majade remontimine nõuab palju aega ja raha. Tuleb ka kiirustada, sest kahjustuste arenedes muutub töö iga päevaga kallimaks. Mälestiste puhul peaks aega ja raha eriti hindama, kuid riik on peale sundinud venitamise ja kulutamise taktika.
Tegevuslubade nõue teeb töö mõistagi mitmeid kordi kallimaks. Mälestise omanikud teavad, kui raske on leida head projekteerijat või ehitajat. Nad teavad ka, mis tunne on, kui kõigi kooskõlastustega projekt ikkagi kõlbmatuks osutub või kui tegevuslubadega ehitajad töö ära narrivad. Tegevusloa olemasolu ei tee veel meistriks. Nad teavad sedagi, et kui seadusega pandud kohustusi ei täida, siis võidakse karistada.
Renoveerimis- ja restaureerimisalaste teadmiste ja kogemuste puudus on üldine. Seda kogevad ka
projekteerijad ja ehitajad. Nõukogudeaegsed meetodid ei sobi enam tänapäeva, aga uute hankimine polegi nii kerge. Ettevõtetel kulub enesetäienduseks palju aega ja raha. Enamasti saadakse niisama hakkama, sest konkurents puudub ja kvaliteedinõudedki pole kuigi kõrged. Teadmistest ja oskustest sõltub aga kultuuripärandi säilimine. Parimal juhul on tegemist niigi napi raha raiskamisega, halvimal juhul mälestise rikkumisega.
Oletatav vana
Meie kultuuripärand on aegade jooksul üsna kõvasti räsida saanud. Võib isegi öelda, et järjepidevus on katkenud. Suur osa hävis sõjas ja nõukogude okupatsiooni ajal. Ehkki nõukogude ajal loodu on ka osa meie saatusest ja pärandist, oleme selle mõtlematult minema pildunud. Asemele tuleb globaalne ja isikupäratu rosolje.
Taasiseseisvunud Eestis ei tekkinud muinsuskaitse tühjale kohale. Nõukogude ajal tegelesid kultuuripärandiga riiklikud institutsioonid, millede materjalid ja kogemused võeti üle, kuid tegevus ise läks
eraettevõtjate kätte. Sellega seoses jäi kultuuripärandi sisuline uurimine ja süstematiseerimine tahaplaanile. Praegu tellib Muinsuskaitseamet mitmed temaatilisi valdkonnauuringud, kuid need ei kata kaugeltki kõiki uurimist vajavaid teemasid. Lagunenud hoonete puhul on ulatuslikumad remondid möödapääsmatud, tihti taastatakse sellega seoses ka varasemaid olukordi. Rekonstruktsioon iseenesest on ajaloo muutmine, kuid ajaloolist tausta- ja detailiinfot tundmata võivad mälestised saada konstruktsioonid ja detailid, mida neil pole kunagi olnud, või mis ei ole piirkonna traditsioonidele omased. Need on vaid kellegi oletused ja väljamõeldised, mis teevad kultuuriväärtusest võltsingu.
Eesmärk ja suhtumine
Pole kahtlust, et kultuuripärandi säilitamise ja kaitsmisega seotud tegevusele tuleb leida uus suund. Muinsuskaitse Ümarlaud on pööramisega juba alustanud. Samuti on Kultuuriministeerium algatanud tegevuse põhjaliku analüüsi, mille põhjal peaks valmima pikaajaline arengukava. Valdkond sisaldab palju erinevaid probleeme, nende kokkusobitamine ja süsteemiks seadmine on väga keeruline. Alustada tuleb üsna kaugelt – ideoloogia loomisega. See eeldab, et väärtustamise, säilitamise, hooldamise ja kasutamise põhimõtteid arutatakse ka üldsusega.
Uue tegevussuuna määramisel on oluline, et kõigepealt leitakse vastused sisulistele küsimustele mida ja milleks säilitada ning seejärel meetodid tegevuse praktiliseks korraldamiseks.
Kultuuripärand puudutab meid kõiki ja seepärast ei saa sellega tegelda ainult kitsas ametkond või säilitamise kohustust panna vähestele kodanikele. Kultuuripärandi kaitsmine ja hooldamine on rahvuslik ülesanne – vastutus lasub kõigil. Kuid see on võimalik ainult siis, kui eesmärgid on kõigile ühtemoodi arusaadavad ning tegevuses valitseb vastastikune usaldus. Võtmesõnadeks olgu selgitamine ja nõustamine. Kodanikud ja mälestiste omanikud ei ohusta kultuuripärandit, vaid on peamine jõud selle hooldamisel, eriti majanduskriisi olukorras.
Lea Stroh
Avaldatud ajalehes "Sirp" 20.03.2009
Vaja on tegutseda, kuid jõud ei käi üle. Meeleheitlikult pingutatakse ja püütakse teha nägu, et kultuuripärandi
kaitsmine edeneb, kuid samas teavad kõik, et kaitse all olevad objektid lagunevad või neid koheldakse nii, et kultuurilooline väärtus hävib. Rääkimata ülejäänud kultuuripärandist, mida pole veel jõutud või märgatud kaitse alla võtta.
Puudused toodi välja hiljutises Riigikontrolli auditis. Neid on piisavalt palju, et taibata muinsuskaitsesüsteemi
ebaefektiivsust ja tajuda kultuuripärandi hävimise ohtu. Vaatamata entusiasmile, ei suuda personal tööülesannetega hakkama saada, sest neid lihtsalt ei jätku kõige vajalikuga tegelema ja raha ei jätku kõige vajalikuga tegelemiseks. Mida tuleks teha, et töö edeneks?
Mis on muinsuskaitse ülesanne?
Tihti kasutatakse väljendit „muinsuskaitse huvid“. Kas muinsuskaitsel saavad olla erahuvid, või on selle ülesandeks kaitsta ühte ühiskondlikku huvi - kultuuripärandit, mis puudutab meid kõiki ja mis on oluline kogu ühiskonnale? Kui tihti või kas üldse on seda ühiskondlikku huvi sõnastatud ja selle sisu selgitatud?
Muinsuskaitse ülesanne on tegutseda selle nimel, et ahel mineviku, oleviku ja tuleviku vahel ei katkeks, et järjepidevus säiliks. Kuid seda on raske mõista seni, kuni tegutsetakse „muinsuskaitse huvides“ ja ei selgitata ettevõtmiste tegelikke motiive.
Väljend „on väärtuslik ja tuleb säilitada“ on samuti kõigile tuttav. Mida see tähendab? Paljud mälestiseks valitud objektid on registrisse sattunud ilma, et nende väärtusi oleks kirjeldatud või põhjendatud. Sellisel juhul on see vaid tühi silt, mis tekitab ainult probleeme. Väärtusi mõistetakse erinevalt. Selleks, et neist ühte moodi aru saada, tuleb sisus kokku leppida. Kui tegelikku väärtust ei teata, on oht, et väärtus läheb kaitsmise, säilitamise või remondi käigus kaduma. Säilitamise motiiv ei olegi ju ainult millegi väärtuses, vaid selles, missugust osa mälestis või nähtus järjepidevuse ahelas mängib ja millest me jääme ilma, kui see hävib.
Ametlik kultuuripärandi säilitamisega seotud tegevus on rajatud sellele, et üldsus ei tea, millega on tegemist ja ei oska kultuuripärandit omal käel hooldada. Samas ei toetata kodanikke, vaid kontrollitakse, selgituste asemel esitatakse nõudmisi ja keeruliseks aetud seadusandlus annab võimalusi eksimuste korral karistada. Tööülesandeid ja otsuseid ei juleta delegeerida allapoole, ei anta juhiseid, kuidas ülesandega allpool hakkama saada. Üha enam detailiküsimusi satub keskaparaadi väheste otsustajate kätte, kel pole kõigeks aega ega arusaamist. Tegevus toimub kinniste uste taga ja üldsusega suheldakse ajakirjanike või avalike suhete nõunike kaudu.
Tulemuseks on aeglane ja ebaefektiivne asjaajamine, konfliktid ning vastastikune usaldamatus. Kodanikke ja mälestiste omanikke nähakse vaenlastena, keda ei tohi usaldada - neid peabki kontrollima, sundima ja karistama. Nii see paraku on, sest põhimääruse järgi on Muinsuskaitseameti eesmärk juhtida muinsuskaitsealast tegevust, teostada riiklikku järelevalvet ja kohaldada riiklikku sundi.
Muinsuskaitseametnike seadus
Muinsuskaitseseadust lugedes tundub, et see ei olegi kultuuripärandi kaitse seadus, vaid muinsuskaitseametnike seadus, mis annab neile vahendid kodanike sundimiseks ja kontrollimiseks. Sama lugu on ka ehitusseadusega, kus hoonestusele ja elumiljööle esitatavate nõuete asemel on kirjas hoopis bürokraatia rakendamise kord.
Alles see oli, kui muinsuskaitseseadust muudeti. Varsti tullakse välja uue ettepanekuga. Tõenäoliselt hakkabki neid tihti tulema, sest seadus on ülemäära detailne ja jäik ning iga muudatus tegevuses tingib ka muudatuse seaduses. Muudetakse seni, kuni süsteem jookseb kinni ja siis tuleb kõigega otsast alustada. Mõistlikum oleks seadusesse kirjutada üldisemad eesmärgid ja suunad ning konkreetne tegevus reguleerida määrustega. Sellisel juhul oleks lihtsam tegevust korrigeerida ja üldisi eesmärke teiste füüsilist miljööd reguleerivate seadustega siduda.
Lugupidamatus ja seaduserikkumine
Muinsuskaitsest kirjutatakse tavaliselt mõne skandaaliga seoses ja enamasti jääb õhku ametnike etteheide, et kultuuripärandit ei väärtustata. Kes peaks kultuuripärandit väärtustama ja kuidas see käib? Tundub, et väärtustamine on see, kui millestki hakatakse lugu pidama – lihtsalt seepärast, et nii peab. Sunniga ja vägisi seda kindlasti ei saavuta.
Väärtustamine on pärandile väärtuse andmine, mida saab teha ainult kultuuripärandit teaduslikult uurides, analüüsides, süstematiseerides ja teadvustades. Mingil määral teevad seda tänuväärset tööd muuseumid, kuid nemad tegelevad siiski oma kitsamate valdkondadega. Muinsuskaitseamet juhib, valvab ja karistab. Selgub, et ei olegi institutsiooni, kes väärtustamisega tegeleks. Kui kultuuripärandi väärtusi ei ole kindlaks määratud, siis polegi, millest lugu pidada.
Kultuuripärandiga seoses kuuleb tihti ka, et eestlane ei ole seadusekuulelik. Kadestatakse rootslasi, kes on lisaks ka veel rikkad. Kõik on suhteline. Kui üks rootsi hoone kuulutatakse ehitusmälestiseks, siis annab riik omanikule kogu informatsiooni selle ajaloo ja väärtuste kohta ning konkreetsed metoodilised juhendid väärtuste hooldamiseks. Kaitse-eeskiri koostatakse koos omanikuga ja talle ei panda suuremaid kohustusi, kui see, mis on hädavajalik kultuuriväärtuse säilimiseks. Kui kulutused on suuremad, siis need kompenseeritakse. Väärtusi hoitakse, sest nende tähendust mõistetakse. Pealegi on see oma varandus, mida on mõistlik õigesti hooldada.
Hooletu suhtumise ja oskamatu töö jaoks riigil raha ei ole.
Meil on palju mälestise omanikke, kellele pole teatatudki, et hoone on kaitse alla võetud. Tavalisem on, et omanikud ei tea, milles väärtus seisneb ja kuidas seda säilitada. Sellisel juhul on raske ka seadust täita.
Keegi ei taha oma varandust meelega rikkuda. Lagunenud hooneid püütakse korrastada parimal viisil. Ometi on paaril viimasel aastakümnel tehtud massiliselt vigu, mis vaesustavad kultuurimiljööd ja põhjustavad ka suuri kulutusi nõudvaid ehitustehnilisi probleeme. Riik ei ole pidanud vajalikuks majaomanikke nõustada ja suunata, vaid jätnud selle turumajanduse mängumaaks.
Mälestise omaniku kohustused
Seaduse järgi vastutab omanik mälestise säilimise eest ja on kohustatud seda hooldama. Nõus, kuid ainult siis, kui ta teab, mis on väärtuslik ja kuidas seda peab hooldama. Mida hooldamine tähendab, pole seaduses seletatud. Siiski ei tohi omanik ise midagi teha, sest igasugune tegevus nõuab tegevusluba, mille saamiseks peab olema vastav eriharidus ja töökogemus. Mälestise omanikel seda tavaliselt ei ole. Järelikult tuleb kõik tööd osta. Alustada tuleb muinsuskaitse eritingimustest, mis peavad sisaldama mälestise ajaloolist ülevaadet, kirjeldust, dateeringuid, tehnilise seisukorra hinnangut, väärtushinnanguid mälestise osadele, konstruktsioonidele ja detailidele. Kooskõlastatud eritingimuste põhjal saab tellida remondi- ja hooldustööde projekte, mis tuleb samuti kooskõlastada.
Seega on mälestise omanik saanud varjatud kujul veel ühe kohustuse – hankida ja maksta kinni informatsioon, mille peaks riik talle mälestise kaitsekohustuse teatise kaudu tasuta andma. Nende dokumentide koostamine ja kätteandmine on ülemäära kaua veninud. Üheks põhjuseks on muinsuskaitseametnike suur töökoormus ja teiseks ebakompetentsus. Mälestiste hooldamine nõuab väga mitme eriala teadmisi. Peamiselt ajaloolase haridusega ametnikud ei valda ehitustehnilisi probleeme ja ei ole pädevad hooldustööde programme koostama. Seepärast nõutaksegi eritingimusi ja projekte, sest teiste arvamusi ja ettepanekuid on kergem hinnata. Kollektiivne otsustamine venitab asjaajamist ja ei garanteeri veel sisu kvaliteeti.
Tegelikult on veel üks kohustus – järelevalve. Igasuguseid ehitustöid võib mälestisel teha ainult erialaspetsialisti muinsuskaitselise järelevalve all. Ka see töö tuleb omanikul kinni maksta, ehkki Muinsuskaitseameti üks põhiülesannetest on just riikliku järelevalve teostamine.
Teadmiste defitsiit
Meil on palju vanu maju, mida on ehitanud inimesed, kes ei osanud lugeda ega kirjutada. Kas pole kummaline, et tänase harituse juures ei usaldata omanikke neid isegi hooldama? Tõsi, peremees ollakse taas lühikest aega ja kogemused puuduvad, kuid keegi pole nii rumal, et ei suudaks õppida. Kaua hooldamata olnud majade remontimine nõuab palju aega ja raha. Tuleb ka kiirustada, sest kahjustuste arenedes muutub töö iga päevaga kallimaks. Mälestiste puhul peaks aega ja raha eriti hindama, kuid riik on peale sundinud venitamise ja kulutamise taktika.
Tegevuslubade nõue teeb töö mõistagi mitmeid kordi kallimaks. Mälestise omanikud teavad, kui raske on leida head projekteerijat või ehitajat. Nad teavad ka, mis tunne on, kui kõigi kooskõlastustega projekt ikkagi kõlbmatuks osutub või kui tegevuslubadega ehitajad töö ära narrivad. Tegevusloa olemasolu ei tee veel meistriks. Nad teavad sedagi, et kui seadusega pandud kohustusi ei täida, siis võidakse karistada.
Renoveerimis- ja restaureerimisalaste teadmiste ja kogemuste puudus on üldine. Seda kogevad ka
projekteerijad ja ehitajad. Nõukogudeaegsed meetodid ei sobi enam tänapäeva, aga uute hankimine polegi nii kerge. Ettevõtetel kulub enesetäienduseks palju aega ja raha. Enamasti saadakse niisama hakkama, sest konkurents puudub ja kvaliteedinõudedki pole kuigi kõrged. Teadmistest ja oskustest sõltub aga kultuuripärandi säilimine. Parimal juhul on tegemist niigi napi raha raiskamisega, halvimal juhul mälestise rikkumisega.
Oletatav vana
Meie kultuuripärand on aegade jooksul üsna kõvasti räsida saanud. Võib isegi öelda, et järjepidevus on katkenud. Suur osa hävis sõjas ja nõukogude okupatsiooni ajal. Ehkki nõukogude ajal loodu on ka osa meie saatusest ja pärandist, oleme selle mõtlematult minema pildunud. Asemele tuleb globaalne ja isikupäratu rosolje.
Taasiseseisvunud Eestis ei tekkinud muinsuskaitse tühjale kohale. Nõukogude ajal tegelesid kultuuripärandiga riiklikud institutsioonid, millede materjalid ja kogemused võeti üle, kuid tegevus ise läks
eraettevõtjate kätte. Sellega seoses jäi kultuuripärandi sisuline uurimine ja süstematiseerimine tahaplaanile. Praegu tellib Muinsuskaitseamet mitmed temaatilisi valdkonnauuringud, kuid need ei kata kaugeltki kõiki uurimist vajavaid teemasid. Lagunenud hoonete puhul on ulatuslikumad remondid möödapääsmatud, tihti taastatakse sellega seoses ka varasemaid olukordi. Rekonstruktsioon iseenesest on ajaloo muutmine, kuid ajaloolist tausta- ja detailiinfot tundmata võivad mälestised saada konstruktsioonid ja detailid, mida neil pole kunagi olnud, või mis ei ole piirkonna traditsioonidele omased. Need on vaid kellegi oletused ja väljamõeldised, mis teevad kultuuriväärtusest võltsingu.
Eesmärk ja suhtumine
Pole kahtlust, et kultuuripärandi säilitamise ja kaitsmisega seotud tegevusele tuleb leida uus suund. Muinsuskaitse Ümarlaud on pööramisega juba alustanud. Samuti on Kultuuriministeerium algatanud tegevuse põhjaliku analüüsi, mille põhjal peaks valmima pikaajaline arengukava. Valdkond sisaldab palju erinevaid probleeme, nende kokkusobitamine ja süsteemiks seadmine on väga keeruline. Alustada tuleb üsna kaugelt – ideoloogia loomisega. See eeldab, et väärtustamise, säilitamise, hooldamise ja kasutamise põhimõtteid arutatakse ka üldsusega.
Uue tegevussuuna määramisel on oluline, et kõigepealt leitakse vastused sisulistele küsimustele mida ja milleks säilitada ning seejärel meetodid tegevuse praktiliseks korraldamiseks.
Kultuuripärand puudutab meid kõiki ja seepärast ei saa sellega tegelda ainult kitsas ametkond või säilitamise kohustust panna vähestele kodanikele. Kultuuripärandi kaitsmine ja hooldamine on rahvuslik ülesanne – vastutus lasub kõigil. Kuid see on võimalik ainult siis, kui eesmärgid on kõigile ühtemoodi arusaadavad ning tegevuses valitseb vastastikune usaldus. Võtmesõnadeks olgu selgitamine ja nõustamine. Kodanikud ja mälestiste omanikud ei ohusta kultuuripärandit, vaid on peamine jõud selle hooldamisel, eriti majanduskriisi olukorras.
Lea Stroh
Avaldatud ajalehes "Sirp" 20.03.2009
