Igale aknale õige klaas

15.03.2019
Algselt kasutati klaasi glasuurina keraamika valmistamisel. Umbes paar aastakümmet enne meie ajaarvamist leiutati Liibanonis klaasipuhumise piip, mis võimaldas valmistada igas mõõdus klaasnõusid. 12.sajandi alguses osati piibu abil puhuda suuri silindrikujulisi mulle, millest sai aknaklaasi. Klaasitahvlite suurus oli piiratud, sest klaasipuhuja suutis töötada vaid teatud koguse massiga. Ütlematagi on selge, et käsitsi tehtud klaasi pind on ebaühtlane ja tahvel sisaldab õhumulle. Klaas oli luksuskaup peaaegu keskaja lõpuni ja seda kasutati ainult kirikute ning losside akendel. 19.sajandi lõpus täiustati metoodikat, mille tulemusel sai võimalikuks tunduvalt suuremate ja puhtalt läbipaistvate klaasitahvlite valmistamine ning klaas oli juba kergemini kättesaadav.
     Silindermeetod on endiselt kasutatav, kuid 20.sajandi algul võttis tööstuslik tootmine tööjärje üle. Eestis hakati masinatega klaasi tootma 1928.aastal Järvakandis. Niinimetatud masintõmbemeetodil valmistatud klaasi pind on samuti ebaühtlane, kuid sellel on märgata, et klaas on valtside vahelt läbi käinud. Järvakandis lõpetati klaasi tootmine 1995.aastal.
     Möödunud sajandi keskel hakati Inglismaal valmistama nn floaatklaasi, mida iseloomustavad perfektselt siledad ja paralleelsed pinnad. Tänapäeval on floaatklaas domineeriv ka meil.
     Vanade hoonete akende remontimisel ja klaasi asendamisel peaks arvestama sellega, missugust klaasi hoone ehitamise ajal valmistati. Floaatklaas jäägu uute majade akendele. Järvakandi klaasi saamiseks on ainus võimalus seda maksimaalselt alles hoida ja uuesti kasutada. Klaasi purukspeksmine akende renoveerimisel on kuritegu.
     19.sajandi lõpu ja vanemate hoonete akende jaoks on võimalik käsitsi tehtud klaasi saada, ehkki see on kaasaegne toodang. Saksamaal, Bayeri põhjaosas on klaasivabrik Glashütte Lamberts, kus silinderklaasi endiselt valmistatakse ja seda on võimalik sealt ka tellida. Seal valmistatakse ka mitmesuguses toonis värvilist klaasi.

Vaata lähemalt
Lea Stroh