Vanu aknaid justkui põlatakse. Pea iga remondi, renoveerimise või restaureerimise puhul on iseenesestmõistetav, et vanad aknad asendatakse uutega. Muidugi leidub viletsaidki aknaid, kuid armutult rändavad prügimäele ka kvaliteetne puit, puhutud klaas ja sepa tehtud sulused. Koos selle meisterliku käsitööga muutub rämpsuks ka kultuurilugu.
Tihti tekivad asemele kummaliste konstruktsioonide ja jaotustega aknad, mille materjali ja töö kvaliteeti nähes tahaks küsida: mis on juhtunud meie tislermeistritega, et nad ei oska enam lihtsat akentki valmistada? Või on tellija nii vaene, et ei suuda parema akna eest maksta? Sellisel juhul ei ole ju mõtet aknaid vahetadagi! Tehtagu olemasolevad korda ja polegi tarvis uute akende peale kulutada.
Kuid aknavabrikandid teavad, et vanu aknaid on raske hooldada, pidevalt tuleb kraapida, nad lasevad tuult läbi, on mädanenud ja kui neid kohe välja ei vaheta, siis mädaneb kogu maja. Nende asemele pakutakse moodsaid selektiivklaasidega, saksa, soome või kanada tüüpi aknaid, mis värvitud Euroopa juhtiva aknavärvitootja spetsiaalsete värvidega.
Plastaknad olevat samuti head! Need on odavad, kergesti käsitletavad, hooldusvabad ja energiasäästlikud,
materjal on keskkonnasõbralik, seda saab hästi ümber töötada ja tänu suurele hulgale headele omadustele suudab vaevalt mõni teine materjal PVC-st parem olla. Lühidalt öeldes hoiate plastaknaid ostes kokku raha, parandate oma elukvaliteeti (elamismugavust) ja annate oma panuse keskkonnakaitsesse.
Nii reklaamib PVC-aknaid üks paljudest aknavabrikutest. Vastuväiteid ei ole, sest materjal ja konstruktsioonid
on samuti importkaup, mille headuses pole tarvis kahelda. Kui siiski kahtleks ja mõtiskleks nende väidete üle? Missuguse panuse annab plastakna omanik keskkonnakaitsesse? Mida tähendab hooldusvaba? Kuidas on lood plasti ümbertöötlemisega?
Plastmasse on palju liike. Umbes viiendiku kogu plastitoodangust moodustab PVC – polüvinüülkloriid, millest valmistatakse ka aknaid. Polüvinüülkloriidi tooraineteks on sool (57%) ja toornafta (43%). Soola elektrolüüsimisel saadakse terava lõhnaga, mürgine ja keemiliselt väga aktiivne gaas, kloor. Nafta töötlemisel saadakse teine gaas – eteen. Nende kombineerimisel tekivad vinüülkloriidi monomeerid, mida kõrge rõhu all polümeriseerides ja mitmesuguseid kemikaale lisades saadaksegi PVC. Pärast kuivatamist on polüvinüülkloriid peeneteraline pulbriline aine.
Puhas PVC on ebapüsiv materjal ja seepärast lisatakse tootmisel metallide ühendeid, mille hulgas võivad olla mürgised raskemetallid plii ja kaadmium. Nende ülesandeks on stabiliseerida plasti ja takistada selle struktuurimuutusi edasisel töötlemisel ja kasutamisel.
Seejärel läheb pulbriline PVC profiilide valmistajaile, kus segatakse vajalikud lisandid, sulatatakse, pressitakse läbi düüsi ja jahtudes ongi materjal valmis. Nüüd transporditakse profiilid aknavabrikusse, kus need lõigatakse ja keevitatakse mistahes suuruse ning kujuga akendeks. Eestisse tuuakse PVC-profiilid peamiselt Saksamaalt.
Väidetavalt hooldusvabad plastaknad ei vaja kasutusajal mingeid lisakulutusi ega –materjale. Kuid hooldusvaba tähendab ju, et materjali ei saa hooldada ja ükskord on aeg ikkagi ümber. Keegi ei oska veel öelda, kui kaua üks plastaken vastu peab. Aknavalmistajad pakuvad: kakskümmend, kolmkümmend, viiskümmend või sada aastat, mõni ütleb eluaeg või igavesti. Kõige otsekohesem oldi ühes firmas, kus öeldi, et nemad annavad garantii viis aastat ja edasine neid ei huvita.
Varem või hiljem jõuab kätte aeg, kus plastaknad on amortiseerunud. Igavesti need konstruktsioonid siiski ei kesta, sest PVC on tundlik valguse ja temperatuurimuutuste suhtes: sooja toimel materjal paisub ja külma käes muutub jäigaks ning rabedaks.
PVC ümbertöötlemine, nii mehaaniliselt kui ka keemiliselt, on teoreetiliselt võimalik. Kuid praktiliselt see siiski nii lihtsalt ei käi. Keeruline on juba jäätmeid sorteerida ja teisi materjale eemaldada. Iga ümbertöötlemisega halveneb materjali kvaliteet tunduvalt. Aknavalmistajate väidet, et plastakna materjali võib vähemalt kuus korda uuesti aknaks kasutada, ei maksa tõena võtta.
Keemiline ümbertöötlemine on juba iseenesest keeruline protsess, lisaks sellele tekib suurtes kogustes soolhapet, mis vajab neutraliseerimist, ja mitmesuguseid keskkonnaohtlikke jääkaineid, mis tuleb deponeerida. Praegu ega ka lähemas tulevikus ei ole PVC ümbertöötlemine tulus ja suurem osa jäätmetest põletatakse või rändab prügimäele. Ka põletamine on problemaatiline, sest jääkgaasidesse sattuvad soolhape ja vääveloksiidid tuleb samuti neutraliseerida.
Toote keskkonnasõbralikkuse või –säästlikkuse määramisel tuleb arvestada selle kogu „elutsüklit“ alates tooraine tootmisest kuni toote utiliseerimiseni. Vahepeale mahuvad materjali valmistamine, toote valmistamine, toote kasutamine ja transport. Kui plastakna keskkonnakoormust arvestada ainult selle järgi, et ühe akna keevitab kokku poole tunniga, siis võib nõustuda. Kuid tegelikult kulub plastakna valmistamiseks kümme korda rohkem energiat kui sama suure puitakna tegemiseks. Alumiiniumist akna valmistamine koormab loodust koguni 40 korda rohkem.
Ehkki PVC-d valmistatakse naftast, mille varud kahanevad suure kiirusega, on see kahtlemata hea ja vajalik materjal. Kuid seda ei peaks kasutama teiste samaks otstarbeks sobilike ja tõeliselt keskkonnasõbralike ning -säästlike materjalide asemel. Eelkõige ei peaks plastmassi tootma prügimägede kasvatamiseks. Puit on uuenev loodusvara – iga langetatud puu asemele saab istutada uue. Akende valmistamiseks vajalike puude langetamist väikeses Eestis ei maksa segi ajada vihmametsade hävitamisega.
Kodumaine männipuit on igati kõlblik materjal. Vaatamata sellele, et maju ei ole mitmekümne aasta jooksul reeglipäraselt hooldatud, on külluses aknaid, mis valmistatud sajandi eest või varemgi. Plastakna eelistest puitakna ees saab rääkima hakata alles 100 aasta pärast. Kui need üldse nii kaua vastu peavad.
See oli viimane peatükk raamatust "Vana aken".
Lea Stroh
Tihti tekivad asemele kummaliste konstruktsioonide ja jaotustega aknad, mille materjali ja töö kvaliteeti nähes tahaks küsida: mis on juhtunud meie tislermeistritega, et nad ei oska enam lihtsat akentki valmistada? Või on tellija nii vaene, et ei suuda parema akna eest maksta? Sellisel juhul ei ole ju mõtet aknaid vahetadagi! Tehtagu olemasolevad korda ja polegi tarvis uute akende peale kulutada.
Kuid aknavabrikandid teavad, et vanu aknaid on raske hooldada, pidevalt tuleb kraapida, nad lasevad tuult läbi, on mädanenud ja kui neid kohe välja ei vaheta, siis mädaneb kogu maja. Nende asemele pakutakse moodsaid selektiivklaasidega, saksa, soome või kanada tüüpi aknaid, mis värvitud Euroopa juhtiva aknavärvitootja spetsiaalsete värvidega.
Plastaknad olevat samuti head! Need on odavad, kergesti käsitletavad, hooldusvabad ja energiasäästlikud,
materjal on keskkonnasõbralik, seda saab hästi ümber töötada ja tänu suurele hulgale headele omadustele suudab vaevalt mõni teine materjal PVC-st parem olla. Lühidalt öeldes hoiate plastaknaid ostes kokku raha, parandate oma elukvaliteeti (elamismugavust) ja annate oma panuse keskkonnakaitsesse.
Nii reklaamib PVC-aknaid üks paljudest aknavabrikutest. Vastuväiteid ei ole, sest materjal ja konstruktsioonid
on samuti importkaup, mille headuses pole tarvis kahelda. Kui siiski kahtleks ja mõtiskleks nende väidete üle? Missuguse panuse annab plastakna omanik keskkonnakaitsesse? Mida tähendab hooldusvaba? Kuidas on lood plasti ümbertöötlemisega?
Plastmasse on palju liike. Umbes viiendiku kogu plastitoodangust moodustab PVC – polüvinüülkloriid, millest valmistatakse ka aknaid. Polüvinüülkloriidi tooraineteks on sool (57%) ja toornafta (43%). Soola elektrolüüsimisel saadakse terava lõhnaga, mürgine ja keemiliselt väga aktiivne gaas, kloor. Nafta töötlemisel saadakse teine gaas – eteen. Nende kombineerimisel tekivad vinüülkloriidi monomeerid, mida kõrge rõhu all polümeriseerides ja mitmesuguseid kemikaale lisades saadaksegi PVC. Pärast kuivatamist on polüvinüülkloriid peeneteraline pulbriline aine.
Puhas PVC on ebapüsiv materjal ja seepärast lisatakse tootmisel metallide ühendeid, mille hulgas võivad olla mürgised raskemetallid plii ja kaadmium. Nende ülesandeks on stabiliseerida plasti ja takistada selle struktuurimuutusi edasisel töötlemisel ja kasutamisel.
Seejärel läheb pulbriline PVC profiilide valmistajaile, kus segatakse vajalikud lisandid, sulatatakse, pressitakse läbi düüsi ja jahtudes ongi materjal valmis. Nüüd transporditakse profiilid aknavabrikusse, kus need lõigatakse ja keevitatakse mistahes suuruse ning kujuga akendeks. Eestisse tuuakse PVC-profiilid peamiselt Saksamaalt.
Väidetavalt hooldusvabad plastaknad ei vaja kasutusajal mingeid lisakulutusi ega –materjale. Kuid hooldusvaba tähendab ju, et materjali ei saa hooldada ja ükskord on aeg ikkagi ümber. Keegi ei oska veel öelda, kui kaua üks plastaken vastu peab. Aknavalmistajad pakuvad: kakskümmend, kolmkümmend, viiskümmend või sada aastat, mõni ütleb eluaeg või igavesti. Kõige otsekohesem oldi ühes firmas, kus öeldi, et nemad annavad garantii viis aastat ja edasine neid ei huvita.
Varem või hiljem jõuab kätte aeg, kus plastaknad on amortiseerunud. Igavesti need konstruktsioonid siiski ei kesta, sest PVC on tundlik valguse ja temperatuurimuutuste suhtes: sooja toimel materjal paisub ja külma käes muutub jäigaks ning rabedaks.
PVC ümbertöötlemine, nii mehaaniliselt kui ka keemiliselt, on teoreetiliselt võimalik. Kuid praktiliselt see siiski nii lihtsalt ei käi. Keeruline on juba jäätmeid sorteerida ja teisi materjale eemaldada. Iga ümbertöötlemisega halveneb materjali kvaliteet tunduvalt. Aknavalmistajate väidet, et plastakna materjali võib vähemalt kuus korda uuesti aknaks kasutada, ei maksa tõena võtta.
Keemiline ümbertöötlemine on juba iseenesest keeruline protsess, lisaks sellele tekib suurtes kogustes soolhapet, mis vajab neutraliseerimist, ja mitmesuguseid keskkonnaohtlikke jääkaineid, mis tuleb deponeerida. Praegu ega ka lähemas tulevikus ei ole PVC ümbertöötlemine tulus ja suurem osa jäätmetest põletatakse või rändab prügimäele. Ka põletamine on problemaatiline, sest jääkgaasidesse sattuvad soolhape ja vääveloksiidid tuleb samuti neutraliseerida.
Toote keskkonnasõbralikkuse või –säästlikkuse määramisel tuleb arvestada selle kogu „elutsüklit“ alates tooraine tootmisest kuni toote utiliseerimiseni. Vahepeale mahuvad materjali valmistamine, toote valmistamine, toote kasutamine ja transport. Kui plastakna keskkonnakoormust arvestada ainult selle järgi, et ühe akna keevitab kokku poole tunniga, siis võib nõustuda. Kuid tegelikult kulub plastakna valmistamiseks kümme korda rohkem energiat kui sama suure puitakna tegemiseks. Alumiiniumist akna valmistamine koormab loodust koguni 40 korda rohkem.
Ehkki PVC-d valmistatakse naftast, mille varud kahanevad suure kiirusega, on see kahtlemata hea ja vajalik materjal. Kuid seda ei peaks kasutama teiste samaks otstarbeks sobilike ja tõeliselt keskkonnasõbralike ning -säästlike materjalide asemel. Eelkõige ei peaks plastmassi tootma prügimägede kasvatamiseks. Puit on uuenev loodusvara – iga langetatud puu asemele saab istutada uue. Akende valmistamiseks vajalike puude langetamist väikeses Eestis ei maksa segi ajada vihmametsade hävitamisega.
Kodumaine männipuit on igati kõlblik materjal. Vaatamata sellele, et maju ei ole mitmekümne aasta jooksul reeglipäraselt hooldatud, on külluses aknaid, mis valmistatud sajandi eest või varemgi. Plastakna eelistest puitakna ees saab rääkima hakata alles 100 aasta pärast. Kui need üldse nii kaua vastu peavad.
See oli viimane peatükk raamatust "Vana aken".
Lea Stroh
