Hooneid on väga erinevat tüüpi, ehitatud erinevaid tehnikaid kasutades. Ideaalid ja võimalused on aja jooksul muutunud. Vanasti oli loomulik, et ka kulunut kasutati nii kaua kui võimalik. Tänapäeval peab kõik olema perfektne. Vanad detailid asendatakse, kuid tihti tuleb kvaliteetse materjali või konstruktsiooni asemele viletsam materjal ja halvem lahendus. Kahjuks on tänapäeval nii materjali kui ka töö kvaliteet kehvem. Võidaksime palju, kui suudaksime rohkem vanast lugu pidada ja seda paremini ära kasutada. Peame õppima seda väärtust ka hooldama ning samas arvestama, et muudatused ja parandused on aeg-ajalt hädavajalikud.
19. sajandil hakati palke-laudu lõikama saekaatrites ja see põhjustas puitarhitektuuris suuri muudatusi.
Palkseinte asemele tulid sõrestikkonstruktsioonid ja fassaadidele ilmus laudvooder. Laudis kaitseb seinu ilmastiku eest, muudab hoone soojemaks, aga ka soliidsemaks. Puumajade viimistlemisel said eeskujuks kivimajade siledaks krohvitud seinapinnad ja kaunistused. Veidi hilisem rikkalik puitpits väljendab loomingurõõmu, mida masinad käsitööriistade asemel võimaldasid. Laudise värvimisega saab laudu ilmastiku eest kaitsta ja mis peamine - värvid muudavad maja veelgi ilusamaks!
Aja jooksul on värvitüübid muutunud. Samal ajal võib täheldada ka, et värvimiste vaheline aeg on lühenenud. Praegu on moes kergesti töödeldavad ja värvitavat pinda kilena katvad värvid. Varem kasutati linaõlil baseeruvaid värve. Linaõli molekulid on väikesed ja tungivad puidu pooridesse ning takistavad selle märgumist ja mädaniku teket. Seda takistavad ka puidu tihedad aastaringid ja loomulik vaigusisaldus, mida tänapäeval kiire ja aastaringse puiduvarumise juures ei peeta enam oluliseks.
Õige värvitüüp ja kvaliteetne puit ei ole ainukeseks garantiiks hea tulemuse saamisel. Värvitav pind tuleb korralikult ette valmistada, värv tuleb õigesti pinnale kanda ja värvitud pind ning kogu ehitus vajavad korrapärast hooldamist.
Millest alustada?
Mida teha, kui laudvooder näeb halb välja? Kindlasti ei ole olukord nii hull, kui esialgu tundub. Kõigepealt tuleb välja selgitada probleemi põhjused. Enamasti on tegemist pindade ja detailide pikaajalisest hooldamatusest tingitud kahjustustega. Siia kuuluvad ka niiskuskahjustused. Üha sagedamini tuleb aga hiljutine töö ümber teha, sest moodsad materjalid ja meetodid ei vastanud ootustele.
Fassaad tahab pesemist
Õhus olevad saasteained ja mustus ladestuvad laudisele. Sellele kinnituvad omakorda vetikad ja hallitusseened. Tavaliselt peseb vihm fassaadi puhtaks, kuid aja jooksul muutub see ikkagi räpaseks. Paljud majad ja linnaosad saaksid pärast pesu hoopis teise ilme!
Pesta võiks kord aastas, suve hakul, siis on piisavalt aega ka pesemise käigus avastatud kahjustusi likvideerida. Enne fassaadi remonti ja ülevärvimist tuleb aga tingimata pesta. Pesuvahendi valimisel tuleb lähtuda pestava pinna omadustest ja leida selleks sobiv vahend. Näiteks on õlivärvid tundlikud aluseliste pesuvahendite suhtes ja seetõttu peab seebilahus olema väga nõrk, vaid mõni tilk pindpinevuse eemaldamiseks. Akrülaatvärviga värvitud pinda ei tohi pesta kuuma veega, sest siis muutub värv pehmeks ja mustus kinnitub igaveseks. Fassaadi pesemiseks sobilike vahendite tootjad üldiselt teavad, mida ja kus saab kasutada ja seepärast tuleb vahendit valides toote silte hoolega uurida. Veenirede vältimiseks pestakse fassaadi alt ülespoole.
Fassaade tuleb pesta!
Likvideeri niiskumise põhjused
Meie ehitustraditsioonid tõestavad, et konstruktsioone ja hooneid on võimalik ehitada nii, et need taluvad siinse kliima niiskuskoormust. Lagunemise põhjuseks on enamasti tegevusetu ootamine ja kahjustuse likvideerimise edasilükkamine. Tihti on tarvis vaid paar minutit, et vihmaveetoru paika sättida või räästarenni kogunenud lehepraht eemaldada. Välise liigniiskumise koha saab kerge vaevaga avastada, kui sajuse ilmaga fassaadi jälgida. Vea või valesti paigaldatud detaili tõttu muutub koht kiiremini märjaks ja kuivab saju lõppedes aeglasemalt.
Likvideeri kõik vee kogunemise ja liigniiskumise põhjused. Puhasta ja paranda räästarennid ning
vihmaveetorud. Kontrolli, et need oleksid vajaliku läbimõõduga ja paigaldatud nii, et ka tugevama saju korral ei valguks seinale liigselt vett. Seejärel kontrolli, et kõik karniisi- ja aknaplekid ning veelauad oleksid terved ja hea kaldega.
Asendama ei pea rohkem kui vajalik
Kui laudises on silmaga nähtavad mädanikukahjustused, siis tuleb selles kohas ka seinakonstruktsiooni
olukorda kontrollida. Pehkinud ja tugevuse kaotanud seinapalgid tuleb asendada või mädanikust kahjustatud kohad proteesida. Selleks ei tohi kasutada telliseid, kergplokke ega muud võõrast materjali, mis võivad viia hoone mikrokliima tasakaalust välja.
Mädaniku tõrjeks soovitatakse erinevaid kemikaale, millest tuntuimad on Boracol-tooted. Need tapavad hallitus- ja mädanikseened, kuid on ohtlikud ka inimestele. Mõnikord on otstarbekas mürke kasutada, kuid me ei pea oma tervist ohtu seadma. Hallitus ja mädanik vajavad arenguks niiskust ja konstruktsioonide hoidmine kuivana on kõige efektiivsem tõrje.
Vana laudist ei pea vahetama rohkem, kui vajalik. Kontrolli noaotsaga, missugused lauad või lauaosad on pehkinud. Väiksemad vigastused, kus mädanemine on peatunud, ei ole ohtlikud. Ka väiksemad mehaanilised vigastused võivad rahumeeles olla. Asendada tuleb vaid need lauad, mis on kahjustatud terves ulatuses. Osaliselt kahjustatud laudu saab proteesida. See on küll aeganõudvam, kuid materjali kulu võrra odavam ja hoone ajalooline väärtus kahjustub vähem. Vana laudis on reeglina ka tugevam ja stabiilsem ning seda poleks mõistlik tänapäevase kehva puitmaterjali vastu vahetada.
Üldjuhul tuleb laudvoodris laudade jätkamist vältida. Püstlaudise puhul on võimalik mõlemad lauaotsad saagida kaldu nii, et vesi saab maha valguda. Lauaotste lõikepinnad tuleb enne paigaldamist linaõliga
immutada. Laudade asendamisel ja proteesimisel on väga tähtis, et asenduspuit oleks sarnaste omaduste ja kvaliteediga. Proteeslaua südamik peab olema samal pool kui proteesitava laua südamik.
Vana laudise lahtivõtmisel peab olema ettevaatlik, sest roostetanud naelad ei anna kuigi kergesti järele
ja päevi näinud laud kipub katki minema. Sellisel juhul tuleb laud õhukeste kiilude abil veidi lahti
kangutada ja naelad seina ja laua vahel läbi saagida. Kui laudis eemaldatakse seinakonstruktsioonide
parandamiseks või tihendamiseks ja kavatsetakse hiljem tagasi panna, siis on soovitav lauad nummerdada,
sest varem kõrvuti asetsenud laudu on lihtsam uuesti laudiseks sobitada.
Kui laudist tuleb asendada ulatuslikumalt, siis võiks vanad lauad koondada näiteks tänavapoolsele
küljele, kus nad saavad demonstreerida enda ja kogu maja soliidsust.
Hea ja halb voodrilaud
Voodrilaud peab olema tugev ja stabiilne. Vanasti valiti selleks palgi keskmine laud, mis oli tihedate
aastaringidega ja stabiilne. Niisuguse laua aastaringid on lõikepinnaga risti ja seetõttu ei tõmbu laud kuivades kaardu.
Kitsad ja õhukesed lauad ei sobi välisfassaadile. Tänapäeval pakutav laiade aastaringidega pehme puit on niiskuse suhtes väga tundlik ja kogu fassaadi laudis hakkab loperdama. Lisaks on laudades ka palju oksakohti. Neid vigu ei ole võimalik värvimisega varjata. Loperdav ja vett läbilaskev laudvooder võib põhjustada niiskuskahjustusi seinakonstruktsioonides ja okslikku puitu on raske värvida. Praakmaterjal tuleb nagunii varsti välja vahetada ja kogu töö ümber teha.
Viimasel ajal on kahjuks palju näiteid, kus suhteliselt väheste kahjustustega vana tugev laudis asendatakse
viletsa kitsa laudisega. Kui läheb voodri vahetamiseks või ehitamiseks, siis tasub veidi ringi vaadata ning vanu ja äsjatehtud laudvoodreid võrrelda. Kui tahad head tulemust, vali korralik laud, kui jõud korraga üle ei käi, tee vähehaaval. Kvaliteetset puitu on raske saada, kuid teatavasti mõjutab nõudlus turgu ja kui keegi enam rämpspuitu ei ostaks, siis peaks paranema ka puidu kvaliteet.
Majale vana välimus tagasi
Nõukogudeaegsete remontide ja ümberehituste käigus kadus paljudel majadel neile iseloomulik fassaadikujundus ja asendus lihtsa ning näotu viimistlusega. Arvestades maja vanust, suurust ja asukohta, otsides abi vanadelt fotodelt ning arhiiviallikatest, on võimalik taastada hoone esialgne või siis vähemalt nõukogudeaegse ümberehituse eelne fassaadikujundus. Kui voodrialust seina hoolega uurida, võib naelaaukude järele kindlaks määrata, kas laudis oli horisontaalne või vertikaalne, laudise laiuse jne. Hea õnne korral võib leida pööningult mõne säilinud lauajupi või avastada neid mõnes muus konstruktsioonis. Vana maja ihkab tagasi oma eale ja välimusele sobivat laudist. Kui see võimalus momendil puudub, siis tuleb rahumeeles oodata paremaid aegu, tähtis on ainult, et olemasolev laudis oleks terve ja täidaks oma funktsionaalset ülesannet.
Soojustamine
Tänapäeval peab maja olema soojapidav. Vanad puumajad on reeglina külmad, kuid mitte seetõttu, et puit oleks kehv seinamaterjal. Puumaja on külm, kui tuul läbi puhub. Aja jooksul on palkide vahele topitud tihendusmaterjal väsinud ja vajunud. Palkide vahed, tapikohad ja avade ümbrused tuleb uuesti tihendada ja laudise alla paigaldada tuuletõkkeplaat. Aknad ja uksed tuleb samuti tihendada, neid ei pea tingimata välja vahetama. Sõrestikseinte puhul on täidis tavaliselt alla vajunud ja seda tuleb lisada. Külm tuleb majja põranda kaudu ja soe läheb välja lae kaudu (soe tõuseb ülespoole!). Seepärast tuleb soojustada eelkõige põrandat ja lage.
Mida teha vana värvikihiga?
See sõltub värvitüübist ja kihi olukorrast, ühtset retsepti ei ole. Kui fassaadi pole kaua värvitud ja värvikiht on muutunud praguliseks, tuleb kogu värv laudiselt eemaldada. Ka liiga paksud värvikihid tuleb eemaldada, sest need hakkavad pragunema ja ülevärvimine kaitseb pinda vaid lühikest aega. Üle värvida pole mõtet ka kihti, mis siin-seal suurte laikudena koorub. Värvikihi koorumist ei pruugi põhjustada viimati võõbatud värvikiht, vaid esimene kiht, sest värvide vananedes halveneb ka nende nakkumisvõime. Värvi koorumise põhjuseks võib olla ka vilets puit, halvasti ettevalmistatud pind või niiskuskahjustused. Värv tuleb tavaliselt eemaldada ka siis, kui kavatsetakse värvitüüpi vahetada.
Fassaadi värvimine pole käkitegu ja seepärast tasub olemasolevat värvikihti uurida väga hoolega. Kasuta luupi! Värvi ülesanne ei ole ainult seinale värvitooni anda, vaid see peab kaitsma ka laudist. Kui tekib kahtlus, et ülevärvimisega kihi tehnilised omadused ei parane ja uus kiht hakkab vaid defekte varjama, tuleb vana värvikiht eemaldada ning värvimisega otsast alustada. Õigesti värvitud fassaadil ei teki probleeme ja see vajab vähemalt 30-40 aasta jooksul üksnes tavalist hooldust. Muinsuskaitse all olevate hoonete puhul võivad antikvaarsed väärtused olla kaalukamad ja värvikiht konserveeritakse.
Vana värvi eemaldamise meetodid
Värvi eemaldamiseks on mitu võimalust: mehaaniline kraapimine, kuumaõhupüstoli või infrapunase lambiga kuumutamine ja kraapimine, liivapritsi või keemiliste ainetega töötlemine.
Kraapimise ja harjamisega saab lahtise värvi eemaldada suhteliselt kergesti, kuid laiguti puhastatud pinna ülevärvimisega ei saa head kaitsekihti – pärast värvimist võib halvasti puhastatud kohtadelt värv maha tulla. Kraapimisega võib kergesti puidu pinda ja laudise profiile vigastada.
Lahtise värvi kraapimise ja laudise ülevärvimisega saab küll fassaadi eemalt vaatamiseks korda, kuid kui juba teha, siis võiks rohkem vaeva näha ja vana värvi tervenisti eemaldada.
Kuumaõhupüstol on värvi eemaldamiseks hea tööriist, kuid selle suure kuumuse tõttu (üle 500°C) on alati oht, et puidu pind söestub (värvimiseks kõlbmatu pind!) või süttib laudise taga olev isolatsioonimaterjal.
Kõige parem on vana värvi eemaldada infrapunase lambi (Speedheater) abil. Lambi temperatuur on 100-200°C ja soojus jääb puidusse umbes 15 minutiks. See võimaldab suuremate pindadega töötamist. Kuumaõhupüstoli ja infrapunase lambiga töötades peab kraabits olema alati terav. Profiilide puhastamiseks tuleb kraabits käiata profiili järgi. Ülessulanud värvijääkide terasharjaga eemaldamisel võib puidu pind viga saada, kasuta messingharja. Kraapimise ja harjamisega rikutud pinda ei ole võimalik värvikihiga varjata.
Liivapritsiga saab värvi hõlpsasti maha, kuid puidu pind saab alatiseks rikutud. Sama tulemuse saab ka sooda või mõne muu sarnase materjaliga pihustades ja seda meetodit ei peaks puidul kasutama.
Värvikihtide eemaldamiseks on mitmeid keemilisi vahendeid, kuid need koormavad keskkonda ja neid on puidu pinnalt raske jäägitult eemaldada või neutraliseerida. Õlivärve saab eemaldada näiteks leelise (kaustiksooda) abil, kuid selle toimel eraldub puidu vaik, pind muutub pehmeks ja narmendavaks, aine imbub kapillaarselt puidu pooridesse ja võib aja jooksul kahjustada ka uut värvikihti.
Lea Stroh
Avaldatud ajakirjas "Kodukiri" 2/2004
19. sajandil hakati palke-laudu lõikama saekaatrites ja see põhjustas puitarhitektuuris suuri muudatusi.
Palkseinte asemele tulid sõrestikkonstruktsioonid ja fassaadidele ilmus laudvooder. Laudis kaitseb seinu ilmastiku eest, muudab hoone soojemaks, aga ka soliidsemaks. Puumajade viimistlemisel said eeskujuks kivimajade siledaks krohvitud seinapinnad ja kaunistused. Veidi hilisem rikkalik puitpits väljendab loomingurõõmu, mida masinad käsitööriistade asemel võimaldasid. Laudise värvimisega saab laudu ilmastiku eest kaitsta ja mis peamine - värvid muudavad maja veelgi ilusamaks!
Aja jooksul on värvitüübid muutunud. Samal ajal võib täheldada ka, et värvimiste vaheline aeg on lühenenud. Praegu on moes kergesti töödeldavad ja värvitavat pinda kilena katvad värvid. Varem kasutati linaõlil baseeruvaid värve. Linaõli molekulid on väikesed ja tungivad puidu pooridesse ning takistavad selle märgumist ja mädaniku teket. Seda takistavad ka puidu tihedad aastaringid ja loomulik vaigusisaldus, mida tänapäeval kiire ja aastaringse puiduvarumise juures ei peeta enam oluliseks.
Õige värvitüüp ja kvaliteetne puit ei ole ainukeseks garantiiks hea tulemuse saamisel. Värvitav pind tuleb korralikult ette valmistada, värv tuleb õigesti pinnale kanda ja värvitud pind ning kogu ehitus vajavad korrapärast hooldamist.
Millest alustada?
Mida teha, kui laudvooder näeb halb välja? Kindlasti ei ole olukord nii hull, kui esialgu tundub. Kõigepealt tuleb välja selgitada probleemi põhjused. Enamasti on tegemist pindade ja detailide pikaajalisest hooldamatusest tingitud kahjustustega. Siia kuuluvad ka niiskuskahjustused. Üha sagedamini tuleb aga hiljutine töö ümber teha, sest moodsad materjalid ja meetodid ei vastanud ootustele.
Fassaadi viimistlus näeb halb välja, kuid lähemal vaatlemisel ei pruugi olukord nii katastroofiline olla.
Õhus olevad saasteained ja mustus ladestuvad laudisele. Sellele kinnituvad omakorda vetikad ja hallitusseened. Tavaliselt peseb vihm fassaadi puhtaks, kuid aja jooksul muutub see ikkagi räpaseks. Paljud majad ja linnaosad saaksid pärast pesu hoopis teise ilme!
Pesta võiks kord aastas, suve hakul, siis on piisavalt aega ka pesemise käigus avastatud kahjustusi likvideerida. Enne fassaadi remonti ja ülevärvimist tuleb aga tingimata pesta. Pesuvahendi valimisel tuleb lähtuda pestava pinna omadustest ja leida selleks sobiv vahend. Näiteks on õlivärvid tundlikud aluseliste pesuvahendite suhtes ja seetõttu peab seebilahus olema väga nõrk, vaid mõni tilk pindpinevuse eemaldamiseks. Akrülaatvärviga värvitud pinda ei tohi pesta kuuma veega, sest siis muutub värv pehmeks ja mustus kinnitub igaveseks. Fassaadi pesemiseks sobilike vahendite tootjad üldiselt teavad, mida ja kus saab kasutada ja seepärast tuleb vahendit valides toote silte hoolega uurida. Veenirede vältimiseks pestakse fassaadi alt ülespoole.
Fassaade tuleb pesta!
Likvideeri niiskumise põhjused
Meie ehitustraditsioonid tõestavad, et konstruktsioone ja hooneid on võimalik ehitada nii, et need taluvad siinse kliima niiskuskoormust. Lagunemise põhjuseks on enamasti tegevusetu ootamine ja kahjustuse likvideerimise edasilükkamine. Tihti on tarvis vaid paar minutit, et vihmaveetoru paika sättida või räästarenni kogunenud lehepraht eemaldada. Välise liigniiskumise koha saab kerge vaevaga avastada, kui sajuse ilmaga fassaadi jälgida. Vea või valesti paigaldatud detaili tõttu muutub koht kiiremini märjaks ja kuivab saju lõppedes aeglasemalt.
Likvideeri kõik vee kogunemise ja liigniiskumise põhjused. Puhasta ja paranda räästarennid ning
vihmaveetorud. Kontrolli, et need oleksid vajaliku läbimõõduga ja paigaldatud nii, et ka tugevama saju korral ei valguks seinale liigselt vett. Seejärel kontrolli, et kõik karniisi- ja aknaplekid ning veelauad oleksid terved ja hea kaldega.
Asendama ei pea rohkem kui vajalik
Kui laudises on silmaga nähtavad mädanikukahjustused, siis tuleb selles kohas ka seinakonstruktsiooni
olukorda kontrollida. Pehkinud ja tugevuse kaotanud seinapalgid tuleb asendada või mädanikust kahjustatud kohad proteesida. Selleks ei tohi kasutada telliseid, kergplokke ega muud võõrast materjali, mis võivad viia hoone mikrokliima tasakaalust välja.
Mädaniku tõrjeks soovitatakse erinevaid kemikaale, millest tuntuimad on Boracol-tooted. Need tapavad hallitus- ja mädanikseened, kuid on ohtlikud ka inimestele. Mõnikord on otstarbekas mürke kasutada, kuid me ei pea oma tervist ohtu seadma. Hallitus ja mädanik vajavad arenguks niiskust ja konstruktsioonide hoidmine kuivana on kõige efektiivsem tõrje.
Vana laudist ei pea vahetama rohkem, kui vajalik. Kontrolli noaotsaga, missugused lauad või lauaosad on pehkinud. Väiksemad vigastused, kus mädanemine on peatunud, ei ole ohtlikud. Ka väiksemad mehaanilised vigastused võivad rahumeeles olla. Asendada tuleb vaid need lauad, mis on kahjustatud terves ulatuses. Osaliselt kahjustatud laudu saab proteesida. See on küll aeganõudvam, kuid materjali kulu võrra odavam ja hoone ajalooline väärtus kahjustub vähem. Vana laudis on reeglina ka tugevam ja stabiilsem ning seda poleks mõistlik tänapäevase kehva puitmaterjali vastu vahetada.
Üldjuhul tuleb laudvoodris laudade jätkamist vältida. Püstlaudise puhul on võimalik mõlemad lauaotsad saagida kaldu nii, et vesi saab maha valguda. Lauaotste lõikepinnad tuleb enne paigaldamist linaõliga
immutada. Laudade asendamisel ja proteesimisel on väga tähtis, et asenduspuit oleks sarnaste omaduste ja kvaliteediga. Proteeslaua südamik peab olema samal pool kui proteesitava laua südamik.
Vana laudise lahtivõtmisel peab olema ettevaatlik, sest roostetanud naelad ei anna kuigi kergesti järele
ja päevi näinud laud kipub katki minema. Sellisel juhul tuleb laud õhukeste kiilude abil veidi lahti
kangutada ja naelad seina ja laua vahel läbi saagida. Kui laudis eemaldatakse seinakonstruktsioonide
parandamiseks või tihendamiseks ja kavatsetakse hiljem tagasi panna, siis on soovitav lauad nummerdada,
sest varem kõrvuti asetsenud laudu on lihtsam uuesti laudiseks sobitada.
Kui laudist tuleb asendada ulatuslikumalt, siis võiks vanad lauad koondada näiteks tänavapoolsele
küljele, kus nad saavad demonstreerida enda ja kogu maja soliidsust.
Hea ja halb voodrilaud
Voodrilaud peab olema tugev ja stabiilne. Vanasti valiti selleks palgi keskmine laud, mis oli tihedate
aastaringidega ja stabiilne. Niisuguse laua aastaringid on lõikepinnaga risti ja seetõttu ei tõmbu laud kuivades kaardu.
Kitsast ja oksalisest lauast ei saa head fassaadilaudist.
Kvaliteetne laud peab ilmastikule vastu ka kehva värvikihi all.
Kitsad ja õhukesed lauad ei sobi välisfassaadile. Tänapäeval pakutav laiade aastaringidega pehme puit on niiskuse suhtes väga tundlik ja kogu fassaadi laudis hakkab loperdama. Lisaks on laudades ka palju oksakohti. Neid vigu ei ole võimalik värvimisega varjata. Loperdav ja vett läbilaskev laudvooder võib põhjustada niiskuskahjustusi seinakonstruktsioonides ja okslikku puitu on raske värvida. Praakmaterjal tuleb nagunii varsti välja vahetada ja kogu töö ümber teha.
Viimasel ajal on kahjuks palju näiteid, kus suhteliselt väheste kahjustustega vana tugev laudis asendatakse
viletsa kitsa laudisega. Kui läheb voodri vahetamiseks või ehitamiseks, siis tasub veidi ringi vaadata ning vanu ja äsjatehtud laudvoodreid võrrelda. Kui tahad head tulemust, vali korralik laud, kui jõud korraga üle ei käi, tee vähehaaval. Kvaliteetset puitu on raske saada, kuid teatavasti mõjutab nõudlus turgu ja kui keegi enam rämpspuitu ei ostaks, siis peaks paranema ka puidu kvaliteet.
Majale vana välimus tagasi
Nõukogudeaegsete remontide ja ümberehituste käigus kadus paljudel majadel neile iseloomulik fassaadikujundus ja asendus lihtsa ning näotu viimistlusega. Arvestades maja vanust, suurust ja asukohta, otsides abi vanadelt fotodelt ning arhiiviallikatest, on võimalik taastada hoone esialgne või siis vähemalt nõukogudeaegse ümberehituse eelne fassaadikujundus. Kui voodrialust seina hoolega uurida, võib naelaaukude järele kindlaks määrata, kas laudis oli horisontaalne või vertikaalne, laudise laiuse jne. Hea õnne korral võib leida pööningult mõne säilinud lauajupi või avastada neid mõnes muus konstruktsioonis. Vana maja ihkab tagasi oma eale ja välimusele sobivat laudist. Kui see võimalus momendil puudub, siis tuleb rahumeeles oodata paremaid aegu, tähtis on ainult, et olemasolev laudis oleks terve ja täidaks oma funktsionaalset ülesannet.
Soojustamine
Tänapäeval peab maja olema soojapidav. Vanad puumajad on reeglina külmad, kuid mitte seetõttu, et puit oleks kehv seinamaterjal. Puumaja on külm, kui tuul läbi puhub. Aja jooksul on palkide vahele topitud tihendusmaterjal väsinud ja vajunud. Palkide vahed, tapikohad ja avade ümbrused tuleb uuesti tihendada ja laudise alla paigaldada tuuletõkkeplaat. Aknad ja uksed tuleb samuti tihendada, neid ei pea tingimata välja vahetama. Sõrestikseinte puhul on täidis tavaliselt alla vajunud ja seda tuleb lisada. Külm tuleb majja põranda kaudu ja soe läheb välja lae kaudu (soe tõuseb ülespoole!). Seepärast tuleb soojustada eelkõige põrandat ja lage.
Mida teha vana värvikihiga?
See sõltub värvitüübist ja kihi olukorrast, ühtset retsepti ei ole. Kui fassaadi pole kaua värvitud ja värvikiht on muutunud praguliseks, tuleb kogu värv laudiselt eemaldada. Ka liiga paksud värvikihid tuleb eemaldada, sest need hakkavad pragunema ja ülevärvimine kaitseb pinda vaid lühikest aega. Üle värvida pole mõtet ka kihti, mis siin-seal suurte laikudena koorub. Värvikihi koorumist ei pruugi põhjustada viimati võõbatud värvikiht, vaid esimene kiht, sest värvide vananedes halveneb ka nende nakkumisvõime. Värvi koorumise põhjuseks võib olla ka vilets puit, halvasti ettevalmistatud pind või niiskuskahjustused. Värv tuleb tavaliselt eemaldada ka siis, kui kavatsetakse värvitüüpi vahetada.
Fassaadi värvimine pole käkitegu ja seepärast tasub olemasolevat värvikihti uurida väga hoolega. Kasuta luupi! Värvi ülesanne ei ole ainult seinale värvitooni anda, vaid see peab kaitsma ka laudist. Kui tekib kahtlus, et ülevärvimisega kihi tehnilised omadused ei parane ja uus kiht hakkab vaid defekte varjama, tuleb vana värvikiht eemaldada ning värvimisega otsast alustada. Õigesti värvitud fassaadil ei teki probleeme ja see vajab vähemalt 30-40 aasta jooksul üksnes tavalist hooldust. Muinsuskaitse all olevate hoonete puhul võivad antikvaarsed väärtused olla kaalukamad ja värvikiht konserveeritakse.
Vana värvi eemaldamise meetodid
Värvi eemaldamiseks on mitu võimalust: mehaaniline kraapimine, kuumaõhupüstoli või infrapunase lambiga kuumutamine ja kraapimine, liivapritsi või keemiliste ainetega töötlemine.
Kraapimise ja harjamisega saab lahtise värvi eemaldada suhteliselt kergesti, kuid laiguti puhastatud pinna ülevärvimisega ei saa head kaitsekihti – pärast värvimist võib halvasti puhastatud kohtadelt värv maha tulla. Kraapimisega võib kergesti puidu pinda ja laudise profiile vigastada.
Lahtise värvi kraapimise ja laudise ülevärvimisega saab küll fassaadi eemalt vaatamiseks korda, kuid kui juba teha, siis võiks rohkem vaeva näha ja vana värvi tervenisti eemaldada.
Kuumaõhupüstol on värvi eemaldamiseks hea tööriist, kuid selle suure kuumuse tõttu (üle 500°C) on alati oht, et puidu pind söestub (värvimiseks kõlbmatu pind!) või süttib laudise taga olev isolatsioonimaterjal.
Kõige parem on vana värvi eemaldada infrapunase lambi (Speedheater) abil. Lambi temperatuur on 100-200°C ja soojus jääb puidusse umbes 15 minutiks. See võimaldab suuremate pindadega töötamist. Kuumaõhupüstoli ja infrapunase lambiga töötades peab kraabits olema alati terav. Profiilide puhastamiseks tuleb kraabits käiata profiili järgi. Ülessulanud värvijääkide terasharjaga eemaldamisel võib puidu pind viga saada, kasuta messingharja. Kraapimise ja harjamisega rikutud pinda ei ole võimalik värvikihiga varjata.
Liivapritsiga saab värvi hõlpsasti maha, kuid puidu pind saab alatiseks rikutud. Sama tulemuse saab ka sooda või mõne muu sarnase materjaliga pihustades ja seda meetodit ei peaks puidul kasutama.
Nii näeb välja liivapritsiga puhastatud laudis. Isegi paksu värviga üle võõbates ei näi pind siledam.
Värvikihtide eemaldamiseks on mitmeid keemilisi vahendeid, kuid need koormavad keskkonda ja neid on puidu pinnalt raske jäägitult eemaldada või neutraliseerida. Õlivärve saab eemaldada näiteks leelise (kaustiksooda) abil, kuid selle toimel eraldub puidu vaik, pind muutub pehmeks ja narmendavaks, aine imbub kapillaarselt puidu pooridesse ja võib aja jooksul kahjustada ka uut värvikihti.
Lea Stroh
Avaldatud ajakirjas "Kodukiri" 2/2004
